Teine advent. Lugu 2. Võõras.

Pööran suurelt teelt rehvide ja lumesahinal kõrvalteele ja tänan jumalat - tee on korralikult lahti lükatud. 

Ahmin õhku ja naudin rõõmust niutsudes järgmist teelõiku: lumest rasksed oksad on lookas üle tee. Lumeväravad. 

Järgmine tänamise hetk - ka tee hoovi on lumest lahti sahatud ja ma saan auto parkida maja kõrvale. Hoovis on lumekiht pehme ja puutumata. Seiskan mootori. Maja pimedate akendega  pilk on imestunud. Nii ma mõtlen. Väljun autost ja ringutan. Pikk sõit on selja taga ja ma olen lapselikult rõõmus, et kõik on laabunud super hästi. 

Korraks olen kõhklev - äkki pole uksevõti enam seal, kus teadsin seda olevat. Ent ka see hirm lahtub - kergitan pisut üht liistu ja seal võti lebabki. Ust avades kasutan jõudu - niiskus ja külm on oma töö teinud. Tuba on sama külm kui õues.  Vajutan lülitit - vau, valgus! See oli mu kõige suurem hirm, et kas elekter on sees ja kuidas on veega. Kööginurga kraanikauss on puhas ja vesi tilgub - st, et kergitan kangi ja vesi soriseb kraanikaussi. Huh! Kui lahkun, siis tuleb meelde jätta, et kang tuleb asetada nii, et vesi jääk tilkuma. Vaatan pliidi kõrvale - sületäis kuivi puid on kenasti korvi laotud. Esimese asjana sätin  puud pliidi alla, lisan süütetableti ja tõmban tikust tuld. Natuke kahtlast vehklemist, aga tablett saab hoo sisse ning libistab leegid halgudest üle. Siis panen ülejäänud halud kamin-ahju ja süütan sealgi tule. 

Nüüd on vaja tuua tuppa kaasa võetud kraam. Tarin toidukorvi ja kaasa pakitud spordikoti tuppa. Siis toon autost karbi, mis sisaldab kõike seda, mida jõuluootus minule tähendab.     

Sean sammud üle hämarduva õue kuuri. Uks on lihtsalt haagis nagu polekski varga hirmu. Muigan. Avan ukse ja näen, et külmapühi ma pidama ei pea. Laon puud kaasavõetud puudealusele ja võtan veel mõned halud sülle. Vedin kandami tuppa. Kuniks toaõhk soojeneb, ei lase ma käsi rüppe. Toon kuurist harja ja pühin trepi ning terrassi lumest puhtaks. Võtan autost õueküünla ja asetan selle trepile. Paar tikku läheb luhta, aga viimaks võtab taht tuld. Ma olen õnnelik. Lihtsalt ja südamest. Talvevaikus. Lumekoorma all  aupaklikult kumaras puud. Tuluke ööspimedas. Maja, mille aknad säravad kutsuvalt ja maja kohal kõrge tähetäpiline taevas. Minu jõuluootus. Need mõned päevad, mis mind argisest eraldavad. 

Toas on õhk juba täitsa soe. Lisan puid nii pliidi alla kui ahjusuhu. Panen teekannu vett täis ja asetan selle pliidile. Siis tuleb idee. Lähen ja kiikan esikus üle saunaukse. Otsustan kohe - mina pean sauna saama. Toon puukorvist puud ja panen saunaahju küdema. Läheb kaua läheb - mul on aega.   Avan lauale asetatud karbi - selles on küünlaalused, küünlad ja jõuluehted. Tahan jõulupuud! Panen end uuesti riidesse ja lähen õue. Vaatan hindavalt hoovis kasvavaid puid. Väga ei taha seda valges rüüs rida rikkuda. Tambin tee kuuri taha ja mul veab taas - kuhjas lõkkematerjal, mis ootab lõkkemeistrit. Tirin välja mõned kõverikud ja harulised oksad. Neist saab mu jõuluraag. 

Asetan oksad toekasse vaasi ja ehin need punaste kuulidega. LED-tulede riba paneb kuulid sädelema ja nendin, et rohkem polegi vaja. 

Kontrollin sauna ja lisan veel puid. 

Nüüd on aeg oma magamispesa sisse vooderdada. Magamistoa põrandalambi kollane valgus on kui majakas. Tõmban lahti diivani ja võtan pesukastist padjad ja teki. Mu triigitud voodipesu lõhnab taevalikult. Teen voodi valmis ja jätan põrandalambi põlema. 

Lülitan sisse raadio ja krutin nuppe seni, kuni leian jõululaulude sageduse. Vesi kannus keeb, tõmban kannu pliidiäärele. Leian kruusi ja teen endale pätikohvi. Õhk on juba nii soe, et võtan pealmise kampsuni maha ja jään soojapesu särgi väele.  Pakin lahti poestkaasa ostetud toidumoona. Teen endale singivõileiva ja seda haugates tajun, kui tühi mu kõht tegelikult on. Teen teise võileiva veel.

Jätan raadio omaette laulma ja lähen sauna. 

Oh, kuidas ma seda olin igatsenud - leil, mis kihiseb ihul ja hägustab saunaakna. Veel sahmakas ja veel.  

Kui puhtaks pestuna ja sooja kollasesse saunalinasse mässituna tuppa astun, on tunne nagu uuestisündinul (kui selline tunne olemas on). Avan cava. Eluilus olem. Klaasist ahjuukse taga praginal põlevad halud, raadios "Last Christmas", kihisev jook ja mina. Uje ja uimastav. Võõras.

***

Ülejärgmisel päeval.

Pakin asjad ja viin autosse. Toon kuurist uued puud ja sean need pliidi kõrvale puukorvi. Korrastan toa. Kontrollin, et kraan jääks tilkuma. 

Panen võtme liistu alla tagasi.

Tagurdan ja kuulan autoraadiost ilmateadet: lubab lund ja pinnatuisku. Olen rahul - kõik jäljed kaovad olematuks.

Välja arvatud üks punane jõulukuul.

***

Jo