Mustrid me sees ja me ümber
Mõni postitus tagasi kirjutasin kudumisklubi kogunemisest. Ja täna kannan ma punast mütsi. Punamüts. Tegelikult on huvitav, et kui ma kudusin seda kõige lihtlabasemas koes - parempidi-vasempidi mütsi, mõtlesin ma valdavalt positiivseid mõtteid: et vot kui tore, istun ja koon ja ei surfa arvutis ja ei püüa tuult mere ääres, mul on soe ja hea muusika ... Nii märkamatult - nädalpäevad ja valmis! Sa ei tea tegelikult mis tunne on isetehtut passitada ja sättida kui sa pole ise midagi oma kätega valmis teinud. Igatahes on mul ütlemata mõnus oma punast hommikuti peamunale sikutada ja tuju on kohe kraadide võrra kõrgem. Vot võtan kätte ja teen midagi keerukamat kah!
Mõlgutasin Mähe teed pidid kõndides, et elu on ka nagu üks suur muster - ise loome koekirja ja ise valime värvid. Vahel on mõtted madalad - värv siis hall-must ja siis jälle ülevoolavalt rõõmsad kuldoranžid toonid. Nagu üks rõõmus salsapidu! Millist mustrit ma endast maha tahan jätta? Minu taha jääb kindlasti palju tooniderohket sinist. Ja halli on ka, aga ma üritan ruttu edasi kududa ja need hallid triibud jäävad sinna kaugele selja taha, kuhu ma enam ei vaata. (järgneb siis kui jälle puhast aega leian)
***
Kui maailm on ohkamishall ja sajab ja sajatab, siis millele mõtleme? Milliseid motiive loome? Armunud inimesele ei loe ilm ega ümbritsevad inimesed - siis on kõik ilus ja punane ja nunnumeeter on nii põhjas, et ähvardab katki paiskuda.
Aga tavaline inimene? Millest ma mõtlen, milliseid mustreid moodustan? Tööl olles - töömuster, kodus kodumuster. Ausalt öeldes tuleb vahel ikka sundida ja vägisi mõtteid juhtida, mis puudutab jus neid miinuspoole mõtteid. Ma olen sellest juba varem ka kribinud, et inimene suudab oma mõtteid kontrollida, juhtida ja veendumuse kasvades kasvab usk ja asjad juhtuvadki nii, nagu neid ise oled loonud. Et tegelikult nagu joonistad oma mustri valmis ja siis hakkad mustrit ellu äratama - otsid värvi ja vahendid ja hakkadki pihta. Palju on räägitud, et kõige olulisem on astuda esimene samm. Kas mustri kavandamine on esimene samm või on see ikka eeltöö? Planeerimine? Tegelikult on ikka see esimene tegu, mis järgneb kavandile. Et kui mõtled välja, millises majas tahad elada, siis järgmine ja suunav tegevus on, et hakkad kinnisvaraportaale jälgima ja seda oma nägemust otsima. Kas nii on ka näiteks partneri otsingul? Mõtled välja oma unistuste naise/mehe ja siis surfad tutvumissaitides? Oleks see vaid nii lihtne. Samas, miks ka mitte, sest on ju tõestisündinud lugusid sellest, kuidas kirjutatakse detailselt üles, milline kaaslane peab olema ja siis see kirjeldatu ühel päeval ongi su elus. Samas mulle isiklikult sobiks see variant palju rohkem, et komistad ja pillad koti maha ja siis toimub laupkokkupõrge selle kõige õigemaga. Nagu filmis. Elulised muinasjutud on aga hoopis maisemad ja lihtsakoelisemad. Või?
Aga ma pidin mustritest kirjutama. Seega mu eelkirjutatu oli purpurpunane. Ma väga loodan, et mu lähituleviku muster saab olema selline, et kunagi tulevikus (ja ka ülevikus) naudin neid alles loodavaid rombe ja triipe ja värvide pillerkaart.
Häid mustreid Sulle, lugeja!
Mõlgutasin Mähe teed pidid kõndides, et elu on ka nagu üks suur muster - ise loome koekirja ja ise valime värvid. Vahel on mõtted madalad - värv siis hall-must ja siis jälle ülevoolavalt rõõmsad kuldoranžid toonid. Nagu üks rõõmus salsapidu! Millist mustrit ma endast maha tahan jätta? Minu taha jääb kindlasti palju tooniderohket sinist. Ja halli on ka, aga ma üritan ruttu edasi kududa ja need hallid triibud jäävad sinna kaugele selja taha, kuhu ma enam ei vaata. (järgneb siis kui jälle puhast aega leian)
***
Kui maailm on ohkamishall ja sajab ja sajatab, siis millele mõtleme? Milliseid motiive loome? Armunud inimesele ei loe ilm ega ümbritsevad inimesed - siis on kõik ilus ja punane ja nunnumeeter on nii põhjas, et ähvardab katki paiskuda.
Aga tavaline inimene? Millest ma mõtlen, milliseid mustreid moodustan? Tööl olles - töömuster, kodus kodumuster. Ausalt öeldes tuleb vahel ikka sundida ja vägisi mõtteid juhtida, mis puudutab jus neid miinuspoole mõtteid. Ma olen sellest juba varem ka kribinud, et inimene suudab oma mõtteid kontrollida, juhtida ja veendumuse kasvades kasvab usk ja asjad juhtuvadki nii, nagu neid ise oled loonud. Et tegelikult nagu joonistad oma mustri valmis ja siis hakkad mustrit ellu äratama - otsid värvi ja vahendid ja hakkadki pihta. Palju on räägitud, et kõige olulisem on astuda esimene samm. Kas mustri kavandamine on esimene samm või on see ikka eeltöö? Planeerimine? Tegelikult on ikka see esimene tegu, mis järgneb kavandile. Et kui mõtled välja, millises majas tahad elada, siis järgmine ja suunav tegevus on, et hakkad kinnisvaraportaale jälgima ja seda oma nägemust otsima. Kas nii on ka näiteks partneri otsingul? Mõtled välja oma unistuste naise/mehe ja siis surfad tutvumissaitides? Oleks see vaid nii lihtne. Samas, miks ka mitte, sest on ju tõestisündinud lugusid sellest, kuidas kirjutatakse detailselt üles, milline kaaslane peab olema ja siis see kirjeldatu ühel päeval ongi su elus. Samas mulle isiklikult sobiks see variant palju rohkem, et komistad ja pillad koti maha ja siis toimub laupkokkupõrge selle kõige õigemaga. Nagu filmis. Elulised muinasjutud on aga hoopis maisemad ja lihtsakoelisemad. Või?
Aga ma pidin mustritest kirjutama. Seega mu eelkirjutatu oli purpurpunane. Ma väga loodan, et mu lähituleviku muster saab olema selline, et kunagi tulevikus (ja ka ülevikus) naudin neid alles loodavaid rombe ja triipe ja värvide pillerkaart.
Häid mustreid Sulle, lugeja!
Tänud! :-)))
VastaKustuta