Sahtlite korrastamisest
Koristan kummutisahtleid. Olen seda tegevust juba mõnda aega edasi lükanud. Põhjuse seda tegevust aina homsesse lükata leidsin pidevalt: aega napib, on muud, hetkel tarvilisemat teha, lihtsalt et - küll homme teen.
Aga ühel hetkel ei ole enam ühtegi põhjust seda toimetust kaugemale nihutada.
Ok, alustame kõige esimesest sahtlist. Väike sahtel mahutab endasse mega palju asju: mängukaardipakk, reisiäratuskell, vanad päikeseprillid, auto varuvõti, kompass ja igasugu kodumasinate manuaale, ostutšekke, paar vana märkmikku, 1 leitud kõrvarõngas jne jne.
Teise sahtliga sama lugu. Hm, peaks vist kuidagi süstematiseerima neid sahtleid? Mõeldud tehtud. Kõikide sahtlite sisu põrandale kummuli ja hakkab sihipärane tegevus: need asjad siia, need teise sahtlisse. Naljakas, kui ma kolisin, sorteerisin alguses asju hoolega, mis jääb alles ja mis läheb. Asju oli palju ja lõpuks, tüdinesin ning siis sain ilma suurema süüvimiseta ja kahjutunnet tundmata asju vasakule, ehk siis äraviskamise hunnikusse panna. Tuimalt. Läks hulka kiirem ja asju oli vähem, mis uude ellu kaasa tulid.
Ent siiski on sahtlites asju, millel oma sentimentaalne ja nostalgiline väärtus. Säilitan? Milleks? mõtlen praegu. Pole mul seda asja varem vaja läinud, ei lähe siis täna-homme ka mitte ja - läheb prügikotti. Sahtlite koristus on praegu siis nagu järelkoristus. Kui ma siin põrandal põlvitades asju lappan, taban end mõtlemast, et sellise koristamise peaksin võtma kätte ka iseendas. Et kõik need suhtepuntrad, haigettekitavad meenutused-mälestused, enda lapsikud käitumised, tööalased prohmakad jms - ka need tuleb lihtsalt endast välja saada. Kuid kuidas? Kustutaks ju kohe...
Võiks ju endaga kokkuleppe sõlmida, et vot kohe paegusest hetkest neid mälestusi-tundevirvendusi enam ei meenuta, ei korruta, ega heieta. Minevik on minevik, tulevik tulemata, ole ja ela praeguses. Hm, hästi lihtne teoorias. Mõtlen, et samamoodi nagu öeldakse materiaalse maailma puhul - mida vähem asju sul on, seda lihtsam ja õnnelikum sa oled või - anna ära vana, saab uus tulla, parem ja sulle sobivam. Mismoodi siis oma failikappi peas ikkagi korrastada? Et need nö "vanad" saaksid hääbuda, tuleb uusi tegevusi leida, mõelda uutmoodi. Muutuda? Muutuda. Just.
Kui kohe seesmiselt muutuda ei saa, muutu väliselt - see aitab kaasa sisemisele liikumisele.
Mu kummut on korrastatud - ei läinud tundigi. Sahtlites on piisavalt ruumi. Mulle meeldib nende lakooniline sisu. Nii et kui nüüd nukrus ligi luurab, tõmban lahti oma korras sahtli ja korrigeerin seeläbi ka oma mõttemaailma. Iseenda korrastamine on tunduvalt aeganõudvam ja põhjalikum protsess.
Koristamine on stressimaandav, teraapiline ja vajalik tegevus. Nautigem siis seda!
Liigu rahulikult, ütlen endale ja võtan kätte vardad - kudumismustrist ja mõttemustrist siis juba edaspidi.
Aga ühel hetkel ei ole enam ühtegi põhjust seda toimetust kaugemale nihutada.
Ok, alustame kõige esimesest sahtlist. Väike sahtel mahutab endasse mega palju asju: mängukaardipakk, reisiäratuskell, vanad päikeseprillid, auto varuvõti, kompass ja igasugu kodumasinate manuaale, ostutšekke, paar vana märkmikku, 1 leitud kõrvarõngas jne jne.
Teise sahtliga sama lugu. Hm, peaks vist kuidagi süstematiseerima neid sahtleid? Mõeldud tehtud. Kõikide sahtlite sisu põrandale kummuli ja hakkab sihipärane tegevus: need asjad siia, need teise sahtlisse. Naljakas, kui ma kolisin, sorteerisin alguses asju hoolega, mis jääb alles ja mis läheb. Asju oli palju ja lõpuks, tüdinesin ning siis sain ilma suurema süüvimiseta ja kahjutunnet tundmata asju vasakule, ehk siis äraviskamise hunnikusse panna. Tuimalt. Läks hulka kiirem ja asju oli vähem, mis uude ellu kaasa tulid.
Ent siiski on sahtlites asju, millel oma sentimentaalne ja nostalgiline väärtus. Säilitan? Milleks? mõtlen praegu. Pole mul seda asja varem vaja läinud, ei lähe siis täna-homme ka mitte ja - läheb prügikotti. Sahtlite koristus on praegu siis nagu järelkoristus. Kui ma siin põrandal põlvitades asju lappan, taban end mõtlemast, et sellise koristamise peaksin võtma kätte ka iseendas. Et kõik need suhtepuntrad, haigettekitavad meenutused-mälestused, enda lapsikud käitumised, tööalased prohmakad jms - ka need tuleb lihtsalt endast välja saada. Kuid kuidas? Kustutaks ju kohe...
Võiks ju endaga kokkuleppe sõlmida, et vot kohe paegusest hetkest neid mälestusi-tundevirvendusi enam ei meenuta, ei korruta, ega heieta. Minevik on minevik, tulevik tulemata, ole ja ela praeguses. Hm, hästi lihtne teoorias. Mõtlen, et samamoodi nagu öeldakse materiaalse maailma puhul - mida vähem asju sul on, seda lihtsam ja õnnelikum sa oled või - anna ära vana, saab uus tulla, parem ja sulle sobivam. Mismoodi siis oma failikappi peas ikkagi korrastada? Et need nö "vanad" saaksid hääbuda, tuleb uusi tegevusi leida, mõelda uutmoodi. Muutuda? Muutuda. Just.
Kui kohe seesmiselt muutuda ei saa, muutu väliselt - see aitab kaasa sisemisele liikumisele.
Mu kummut on korrastatud - ei läinud tundigi. Sahtlites on piisavalt ruumi. Mulle meeldib nende lakooniline sisu. Nii et kui nüüd nukrus ligi luurab, tõmban lahti oma korras sahtli ja korrigeerin seeläbi ka oma mõttemaailma. Iseenda korrastamine on tunduvalt aeganõudvam ja põhjalikum protsess.
Koristamine on stressimaandav, teraapiline ja vajalik tegevus. Nautigem siis seda!
Liigu rahulikult, ütlen endale ja võtan kätte vardad - kudumismustrist ja mõttemustrist siis juba edaspidi.
Kommentaarid
Postita kommentaar