Postkaart Haapsalust
Ärinädal lõppes selginemisega pilvises taevas :)
Läksin ära. Nädalalõpuks Haapsallu. Must maanteelint muutus kohati väga libedaks, sõitsime rahulikult ja arutasime täditütrega maailmailu ja -valu. Hää oli lobiseda. Mida rohkem lääne poole, seda lumisemaks loodus läks. Üks hetk olime vaikuses. Autoraadiost kõlas Eagles'i unustamatult nukker Hotel California. Kurku nööris ja tekkis tunne, et me sõidame minevikku.
Haapsalu esindab kõike seda, mida saab väljendada sõnaga nostalgia. Iseasi, kui palju ja mida mina meenutada tahan, kas lõputa jäänud suveromanssi või aegu enne seda ja selle taha? Igatahes lõhnab see linn sügisel tõesti nukruse järele. Üksikute südamete linn ... Uskumatu, et siin saab rõõmus olla. Aga saab!
Õepere oli täis argist ja lustlikku aasimist ning elasid rõõmsas rahuloluudus. Laupäeval käisingi neil abiks puid ladumas. Tööteraapia :) Sain selga Mamburi erkoranži ehituskombeka, millele peale tuli veel omakorda 3numbrit suurem jope. Õde naeris, et ma meenutan talle veneaegse multika kosmonauti. Ma ei mäleta seda multikat :( Igatahes tegi see kosmonaut kenasti füüsilist tööd: ladusime üksmeeles ära 2 euroalust küttepuid. Mehed? Nemad ikka leidsid kõrvaltegevusi - saagisid uksepakku ja veel tuhat pisiasja oli korraga vaja ära teha. Nii et puude ladumine ei ole meeste lemmiktöö.
Õhtul plaanisin minna Holmi, sõbrannale külla. Ja siis tuli teine selle päeva tore üllatus - nimelt tuli Haapsallu mu Tallinna sõbranna. Nii me siis õhtupimeduses kahekesi Holmi poole matkasime, seljas mu ema kapist väljaotsitud meestejoped, sest õues oli rõske ja külm - üks meist nägi välja nagu laialõgne pisike rambo ja teine, noh selline kummikutes kosmonaut. Igatahes eemalt vaadates me meeste rõõmu mõõtu küll välja ei andnud. Ah-jaa - ühel oli käes kilekott veinipudeliga, peaaegu nagu 2 asotsiaalset tegelast.
Holmis oli õdus ja mõnus ja küünlaleegihubisev ja soe ... Jutt jooksis, vein voolas - nii ütlemata sensuaalne ja pehmelt kulgev õhtu oli.
Kui me öösel otsustasime promenaadi kaudu koju naasta, siis tuli ebameeldiv üllatus - promenaad oli pime - ei põlenud ükski latern ega sillutise valgusti. Mis teha, kokkuhoid. See eest arusaamatu oli, miks need tuled põlesid siis pühapäeva hommikul, kui käisime kohustuslikku jalutuskäiku tegemas.
Peale promeneerimist promenaadil lasime Müüriääre kohvikus hea maitsta kõrvitsapüreesupil. Ma soovitan! Pole ammu nii head külmapeletajat ja mõnusat maitseelamust saanud. Tekkis huvi ise ka järgi proovida. Mõnus muusika, rahulik olustik - aeg seisis. Tegin seda, mille tegemist õpin - nautisin hetke. Olen ja elan hetkes.
Edasi jalutasime Lossiparki - mahajäetud, kõle ja samas huviäratav - ajaloo hõng ja sügiskurbus koos: no täitsa morbiidne, ütleksin. Kellamängu seekord ei kuulnudki. Oleks veidi rõõmsama meeleolugi tekitanud.
Jõudsime Kaubanduskeskuseni, kus jätsime meelde mõned huvitava sortimendiga poed. Kaup odavam kui pealinnas. Tähendab, et tuleb tagasi tulla... Ehk jõulude eel, kui Haapsalu nagu korraks ellu ärkab oma uhkes jõulurüüs?
Ja siis hakkas vihma sadama, halli ja valusat ja pikameelset. Maanteäärne mets oli nagu unustatud ja kasutatud pintslite rivi, osa määrdunud ning puhastamata, osa veel kasutusele võtmata.
Teel Tallinna tuli raadiost jälle Eagles'i Hotel California ...
Pühapäeva õhtul tuleb nädal kenasti kokku pakkida. Ja punkt panna. Mõnusa rahustava vanniga.
Läksin ära. Nädalalõpuks Haapsallu. Must maanteelint muutus kohati väga libedaks, sõitsime rahulikult ja arutasime täditütrega maailmailu ja -valu. Hää oli lobiseda. Mida rohkem lääne poole, seda lumisemaks loodus läks. Üks hetk olime vaikuses. Autoraadiost kõlas Eagles'i unustamatult nukker Hotel California. Kurku nööris ja tekkis tunne, et me sõidame minevikku.
Haapsalu esindab kõike seda, mida saab väljendada sõnaga nostalgia. Iseasi, kui palju ja mida mina meenutada tahan, kas lõputa jäänud suveromanssi või aegu enne seda ja selle taha? Igatahes lõhnab see linn sügisel tõesti nukruse järele. Üksikute südamete linn ... Uskumatu, et siin saab rõõmus olla. Aga saab!
Õepere oli täis argist ja lustlikku aasimist ning elasid rõõmsas rahuloluudus. Laupäeval käisingi neil abiks puid ladumas. Tööteraapia :) Sain selga Mamburi erkoranži ehituskombeka, millele peale tuli veel omakorda 3numbrit suurem jope. Õde naeris, et ma meenutan talle veneaegse multika kosmonauti. Ma ei mäleta seda multikat :( Igatahes tegi see kosmonaut kenasti füüsilist tööd: ladusime üksmeeles ära 2 euroalust küttepuid. Mehed? Nemad ikka leidsid kõrvaltegevusi - saagisid uksepakku ja veel tuhat pisiasja oli korraga vaja ära teha. Nii et puude ladumine ei ole meeste lemmiktöö.
Õhtul plaanisin minna Holmi, sõbrannale külla. Ja siis tuli teine selle päeva tore üllatus - nimelt tuli Haapsallu mu Tallinna sõbranna. Nii me siis õhtupimeduses kahekesi Holmi poole matkasime, seljas mu ema kapist väljaotsitud meestejoped, sest õues oli rõske ja külm - üks meist nägi välja nagu laialõgne pisike rambo ja teine, noh selline kummikutes kosmonaut. Igatahes eemalt vaadates me meeste rõõmu mõõtu küll välja ei andnud. Ah-jaa - ühel oli käes kilekott veinipudeliga, peaaegu nagu 2 asotsiaalset tegelast.
Holmis oli õdus ja mõnus ja küünlaleegihubisev ja soe ... Jutt jooksis, vein voolas - nii ütlemata sensuaalne ja pehmelt kulgev õhtu oli.
Kui me öösel otsustasime promenaadi kaudu koju naasta, siis tuli ebameeldiv üllatus - promenaad oli pime - ei põlenud ükski latern ega sillutise valgusti. Mis teha, kokkuhoid. See eest arusaamatu oli, miks need tuled põlesid siis pühapäeva hommikul, kui käisime kohustuslikku jalutuskäiku tegemas.
Peale promeneerimist promenaadil lasime Müüriääre kohvikus hea maitsta kõrvitsapüreesupil. Ma soovitan! Pole ammu nii head külmapeletajat ja mõnusat maitseelamust saanud. Tekkis huvi ise ka järgi proovida. Mõnus muusika, rahulik olustik - aeg seisis. Tegin seda, mille tegemist õpin - nautisin hetke. Olen ja elan hetkes.
Edasi jalutasime Lossiparki - mahajäetud, kõle ja samas huviäratav - ajaloo hõng ja sügiskurbus koos: no täitsa morbiidne, ütleksin. Kellamängu seekord ei kuulnudki. Oleks veidi rõõmsama meeleolugi tekitanud.
Jõudsime Kaubanduskeskuseni, kus jätsime meelde mõned huvitava sortimendiga poed. Kaup odavam kui pealinnas. Tähendab, et tuleb tagasi tulla... Ehk jõulude eel, kui Haapsalu nagu korraks ellu ärkab oma uhkes jõulurüüs?
Ja siis hakkas vihma sadama, halli ja valusat ja pikameelset. Maanteäärne mets oli nagu unustatud ja kasutatud pintslite rivi, osa määrdunud ning puhastamata, osa veel kasutusele võtmata.
Teel Tallinna tuli raadiost jälle Eagles'i Hotel California ...
Pühapäeva õhtul tuleb nädal kenasti kokku pakkida. Ja punkt panna. Mõnusa rahustava vanniga.
Kommentaarid
Postita kommentaar