Heategu - kas soovitud või tõrjutud
Millal muutub headus pealetükkivaks? Mis muutub, kui ühel päeval oled valmis ütlema "ei"? Miks Su heast soovist pakutud abi tagasi lükatakse?
Võtan üles vana teema - on aasta, kus ma olen ostustanud jagada, anda, hoolimata, mis mu enda pihkudesse jääb. Ma ei tegele sellega pidevalt, ma ei ole sellele pingsalt mõelnud, ent kui tuleb hetk, mil taipan -nüüd! - teen midagi, mis siis tõesti endale ja saajale meeldib, või näen ninakirtsutust, mis lükkab pakutu kõrvale. Mida tunnen? Valu? Ikka, õigemini ängistust, et miks, mis valesti läks? Õige on küsida, mida teen järgmine kord teisiti, et enam nii ei juhtuks. Samas - kas tasub oma abi ühele ja samale isikule pakkuda? Ent kui see juhtub nii, et jälle on Tema? Hoiad vägisi käsi ja suud kinni, et mitte öelda - kas ma saan sind aidata? Millal siis teab, et nüüd on piir, millest üle minna ei tohi? Kas see on nö pähemäärimine, et näe, muudkui pakub ja pakub, tüütus teine. Kogemus, mis peaks andjale õpetama, et see ongi See Punane Joon, mida ületades teed endale karuteene. Õpime? Õpime.
Pühapäev. Kõnnin Selverisse ja naudin imekena ilma. Peatab mind tädike ja palub abi - vaja on helistada kellelegi, keda ta oma telefoniga millegipärast kätte ei saa. Mobiil ta käes on tõeline uunikum. Mul ei olnud mingit tagamõtet, et vot kasutab ära ja teeb üüratu arve. Oh ei! Muidgui ma valisin soovitud numbri ja tädi sai oma jutu aetud. Mida tundsin? Tundsin pärast, et hea oli aidata. Ja pärast oli oh-oo-hetk - see oli heategu. Pisike küll, ent siiski.
Ma olen Kuulaja. Meeldib inimesi kuulata ja jälgida. Inimesed on ilusad ja kui nende jutt on aus ja puhas, on lust olla koos nendega. Vahel on nii, et see ilus inimene ajab ikka sellist labast ja snobismist kubisevat juttu, et piin on end kuulama sundida. Siis lülitun välja, jälgin, ent ei süvene.
Ma olen Vestleja. Mulle meeldib rääkida oma emotsioonidest ja tunnetest ja ma tean, kes mind mõistavad ja kuulata oskavad. Vastastikune heategevus? Just! Ja teadmine, et hukka ei mõisteta vaid püütakse suunata, abistada. Nii lahe!
Kas on õige oma abi pakkuda mitu korda ühele? Ei ole. Usu, sain vastu sõrmi. Sõna otses mõttes. Uurisin meili tippimise teel, et saan ehk aidata ja ... noh, mis siis ikka. Kui ma kohe ei saanud eitavast vastusest aru, siis teine meil laksas piitsana. Aga vorp ei ole mitte sõrmedel vaid hinges. Selge, et haavad paranevad, ent arm jääb.
Võib-olla on õigem talitada nii, et ei paku oma abi enne, kui näed, et ilma sekkumata enam ei saa? Või teha nii, et sihtmärk sellest aru ei saa?
Mina sain täna heateo osaliseks. Jagasin meeleheites oma mure FB-s maha ja ennäe - interneti sõber võttis asja ette, mille tulemus ilutseb nüüd mu töölaual. Nii vahva!
Mulle meeldib, kui ma saan teistesse sisendada sõbralikkust ja heatahtlikust. Meil on tööl koristaja, venelanna. Ma ei tuhise koridoris temast märku tegemata mööda, vaid teretan rõõmsalt. Peale sellist vastastikku viisakat kohtlemist olen aru saanud, et tema suhtub minusse ka teistmoodi - palju soojemalt kui mõnesse meie teise kolleegi. Ja lilleneiu, kes käib meil kord nädalas - ikka uurin, et mida ühe või teise lilletaimega teha - hoopis avatum ja siiram suhtlemine kohe.
Kõik tööd on olulised, mis siis, et mõni tundub selline, kus mõtlema ei pea, ent seda teeb kaasinimene ja mul ei ole õigust temasse halvustavalt või alavääristavalt suhtuda. Ja ma ei teegi seda. Ja kui ma ütlengi midagi halvustavalt, siis naksan sellega ju iseennast -peegeldad ju endast välja seda, mida tegelikult ise oled.
Loodan, et need, kes on edukad ja kel näiliselt pole mingeid probleeme, suudavad ka minusse tolerantselt suhtuda ja kui mitte, on see nende probleem. Usun, et me kõik oleme tulnud siis ilma headusekoormaga, et seda jagada, mitte koguda. Sest kui annad, saad tagasi nii ehk naa.
Tegelikult on juba see heategu, kui mõelda positiivselt ja olla aldis andma seda, mida sõnadeta küsitakse.
Üks sõbralik naeratus hommikul kipras nägudega tööleruttajaile, väike tantsusamm keset koridori, et endal oleks mõnus.
Headust võrguga ei püüa, aga kospikuga saab jagada küll.
Võtan üles vana teema - on aasta, kus ma olen ostustanud jagada, anda, hoolimata, mis mu enda pihkudesse jääb. Ma ei tegele sellega pidevalt, ma ei ole sellele pingsalt mõelnud, ent kui tuleb hetk, mil taipan -nüüd! - teen midagi, mis siis tõesti endale ja saajale meeldib, või näen ninakirtsutust, mis lükkab pakutu kõrvale. Mida tunnen? Valu? Ikka, õigemini ängistust, et miks, mis valesti läks? Õige on küsida, mida teen järgmine kord teisiti, et enam nii ei juhtuks. Samas - kas tasub oma abi ühele ja samale isikule pakkuda? Ent kui see juhtub nii, et jälle on Tema? Hoiad vägisi käsi ja suud kinni, et mitte öelda - kas ma saan sind aidata? Millal siis teab, et nüüd on piir, millest üle minna ei tohi? Kas see on nö pähemäärimine, et näe, muudkui pakub ja pakub, tüütus teine. Kogemus, mis peaks andjale õpetama, et see ongi See Punane Joon, mida ületades teed endale karuteene. Õpime? Õpime.
Pühapäev. Kõnnin Selverisse ja naudin imekena ilma. Peatab mind tädike ja palub abi - vaja on helistada kellelegi, keda ta oma telefoniga millegipärast kätte ei saa. Mobiil ta käes on tõeline uunikum. Mul ei olnud mingit tagamõtet, et vot kasutab ära ja teeb üüratu arve. Oh ei! Muidgui ma valisin soovitud numbri ja tädi sai oma jutu aetud. Mida tundsin? Tundsin pärast, et hea oli aidata. Ja pärast oli oh-oo-hetk - see oli heategu. Pisike küll, ent siiski.
Ma olen Kuulaja. Meeldib inimesi kuulata ja jälgida. Inimesed on ilusad ja kui nende jutt on aus ja puhas, on lust olla koos nendega. Vahel on nii, et see ilus inimene ajab ikka sellist labast ja snobismist kubisevat juttu, et piin on end kuulama sundida. Siis lülitun välja, jälgin, ent ei süvene.
Ma olen Vestleja. Mulle meeldib rääkida oma emotsioonidest ja tunnetest ja ma tean, kes mind mõistavad ja kuulata oskavad. Vastastikune heategevus? Just! Ja teadmine, et hukka ei mõisteta vaid püütakse suunata, abistada. Nii lahe!
Kas on õige oma abi pakkuda mitu korda ühele? Ei ole. Usu, sain vastu sõrmi. Sõna otses mõttes. Uurisin meili tippimise teel, et saan ehk aidata ja ... noh, mis siis ikka. Kui ma kohe ei saanud eitavast vastusest aru, siis teine meil laksas piitsana. Aga vorp ei ole mitte sõrmedel vaid hinges. Selge, et haavad paranevad, ent arm jääb.
Võib-olla on õigem talitada nii, et ei paku oma abi enne, kui näed, et ilma sekkumata enam ei saa? Või teha nii, et sihtmärk sellest aru ei saa?
Mina sain täna heateo osaliseks. Jagasin meeleheites oma mure FB-s maha ja ennäe - interneti sõber võttis asja ette, mille tulemus ilutseb nüüd mu töölaual. Nii vahva!
Mulle meeldib, kui ma saan teistesse sisendada sõbralikkust ja heatahtlikust. Meil on tööl koristaja, venelanna. Ma ei tuhise koridoris temast märku tegemata mööda, vaid teretan rõõmsalt. Peale sellist vastastikku viisakat kohtlemist olen aru saanud, et tema suhtub minusse ka teistmoodi - palju soojemalt kui mõnesse meie teise kolleegi. Ja lilleneiu, kes käib meil kord nädalas - ikka uurin, et mida ühe või teise lilletaimega teha - hoopis avatum ja siiram suhtlemine kohe.
Kõik tööd on olulised, mis siis, et mõni tundub selline, kus mõtlema ei pea, ent seda teeb kaasinimene ja mul ei ole õigust temasse halvustavalt või alavääristavalt suhtuda. Ja ma ei teegi seda. Ja kui ma ütlengi midagi halvustavalt, siis naksan sellega ju iseennast -peegeldad ju endast välja seda, mida tegelikult ise oled.
Loodan, et need, kes on edukad ja kel näiliselt pole mingeid probleeme, suudavad ka minusse tolerantselt suhtuda ja kui mitte, on see nende probleem. Usun, et me kõik oleme tulnud siis ilma headusekoormaga, et seda jagada, mitte koguda. Sest kui annad, saad tagasi nii ehk naa.
Tegelikult on juba see heategu, kui mõelda positiivselt ja olla aldis andma seda, mida sõnadeta küsitakse.
Üks sõbralik naeratus hommikul kipras nägudega tööleruttajaile, väike tantsusamm keset koridori, et endal oleks mõnus.
Headust võrguga ei püüa, aga kospikuga saab jagada küll.
Kommentaarid
Postita kommentaar