Ratas ruulib!

Tehtud! Lõpuks! Ma olen nüüd tuttuue, kuld-valge Classic Elegance üliõnnelik omanik. Mis seal salata - soodushind ja meeldiv teenindus suunas otsust. Soovitan - Hawaii Ekspressil on tubli tase.
Ostupäeval sai kohe ka ettevõetud korralik rattaretk: Mähe tee otsast Merivälja muulini, sealt läbi metsa Russalkani ja siis koju tagasi. Jalad - käivad täna ikka otse :)
Aga ratas on kui pirukas: just selline küpsetis, mis mulle mekib. Raam selline, et võib seelikuga sadulasse istuda. Joogipudelihoidja - veinipudel sisse ei mahtunud, ent selleks otstarbeks on lenksude külge hõlpsasti paigaldatav korv. Nii et nüüd piknikud kaugemale ka kui Pirita randa. Sadul on selline, et peps istub kenasti peal ja ei pea pikemateks sõitudeks patja peale siduma.

Sõit on stressimaandaja. Nüüd on Pirital uus vänderdis tee peal. Hoidke alt, sest ma sõidan hooga.

***

Kuidas tunda ära hiilivat töö-masendust? Ikka sellest, et inimesed on: a) hooletud (ei loe meile läbi); b) väsinud (päikesevalgus sunnib mõtteid mujale kui excelitabelitele arvutis); c) tigedikud (enda paha tuju elatakse teiste peal välja). Ja see, et sa ühel hetkel enam lihtsalt ei jõua, valdav on lootusetus ja kurbus. Masendus tuleb nii tasa, et sul ei ole temast enne aimu, kui ta juba korralikult su paremal õlal troonib, nagu näts kampsuni küljes.
Igatahes olen ma rõõmus, et selle töönädalanatukese lõpetab pikem nädalavahetus. Kodused toimetamised + muidugi rattasõidud, viivad ruudustiku silme eest ja vilu-nägudega inimesed peast.

Jehuu, rattaline maailm!