Kuldkala

Väike Tüdruk istus kivi otsas ja nuttis. Kivi oli suur, tahuline ja tumehall. See kivi osa, mis jäi merepiirist alla poole, oli kaetud veetaimedega, mis õõtsusid lainerütmis nagu roheline narmasseelik. Ilm oli pilvine ja tibutas vihma. Tüdruk tihkus, kogu ta olekust õhkus valu ja nukrust. Heledad poolpikad juuksesalgud olid tuule sasida. Ta hoidis oma saledate kätega nurgeliste põlvede ümbert kinni ja õblukesed õlad vappusid nutus. Tüdruk oli viie aastane.
Eemal kaldaliivas lebas kummuli klaaspurk.

Taamal sammus Mees pikkade ja närvilist sammudega Tüdruku poole. Kampsun ta seljas oli väljaveninud ja lotendas ümber keha. Mehel olid heledad juuksed.

"Tule ära.
Tule kohe kivi otsast alla.
Sa külmetad!
Kuuled või?
Tule kohe ära!"

"Kala! Mu kala on katki. Ta on täitsa ... surnud."

Uus valuline nutuhoog. Helepunane suvekleit tundus Tüdruku seljas pleekinud.

"Kalu on palju. Toome sulle uue kala. Aga tule nüüd seal kivi pealt ära, sa võid haigeks jääda.
Tule nüüd!"

Tüdruk tõstis oma nutukriimu näo põlvedelt ja vaatas otse ette, märgade silmadega kaugele kaugele, nagu näinuks silmapiiri taha ja enamgi veel.

"Ei, ma ei taha enam ühtegi kala. Ma tahan ainult seda, aga ta on katki-ii..."

Nuuksatus vallandas uue pisaratevoo.

Mees muutus kärsituks.

"Ma tulen sulle järele. Ja ma olen su peale täitsa kuri."

Mees astus vette ja kahlas kivi poole. Alles nüüd tajus ta kui külm tegelikult vesi on ja et vihm muutus tihedamaks. Poolel teel kivini märkas ta lainete peal midagi kuldset. No jah, Tüdruku kuldkala. Selline kala ei saagi ju siin vees ... Ta jõudis kivini, haaras üsna rabedalt väikse tüdruku sülle ja surus kalda poole liikudes väikese keha vastu oma karedat kampsunit. Tüdruk oli habras ja kaitsetu. Teda enda vastu surudes, tundis mees Tüdruku lõhna - liiva ja päikese ja soolase mere lõhna. Tüdruk värises ja hoidis oma silmi kinni.
Nii kiirelt nagu oli tekkinud Mehes tõre läbematus, lahtus see väikest keha rinna vastas hoides silmapilkselt - jäi soov Tüdrukut kaitsta ja hoida ja lausuda, et ...

2Mu kala on surnud. Ma ei taha ühtegi teist."

Kaldal ei pannud Mees last maha vaid ruttas kerge kandamiga eemalt paistva maja poole.

Pilved olid tinarasked ja peagi valgus pilvemärg raskete hoogudena maa poole.
Kuldkala elutu keha loksus hallis lainemassis kaldast üha kaugemale.

Tüdruk oli jõudnud soovida ainult ühe soovi, enne kui Kala purgist vette valas.