Paradiis on udus aimatav
Puhkus on käeulatuses. Kui käe pikaks-pikaks sirutan, võin juba sõrmeotstega seda tunda. Ja ma lähen üle vee - pagen Paradiisi, eemale levist, inimestest, mürast. Juhuse ja kokkuleppimiste tahtel veedan osa oma puhkusest seal, kus ma suvel täitsa endavaba olin. Hästi armas, et ma suudan sinna naaseda iseendana ja olla just sellisena nagu olen.
Mu eriline koht on seal lapike mereäärt, kus istusin üksinda silmitsi lainetega ja tundsin end mõõtmatult õnnelikuna, kõrval, pleekinud rannaliival, lihtsad joonistet liivaroosid. Huvitav, mismoodi mu salakoht end nüüd ilmutab? Võtab mu vastu või põrkab eemale? Usun, et võtab mu taas ja rahustab ning juhatab õigele teele. Igatahes ootan seda mere äärde minekut õhina ja värinaga.
Minek Paradiisi seekord täiesti üksi, või õigemini koos päris iseendaga. Tööhall surub mõtted pilvedest madalamale ja ajuti on tahtmine kõigele käega lüüa. Ei, Shut down - forever, see jäägu nõrkadele, mulle on vaja restarti. Lihtsalt. Elu on nagu lõnga sasipundar, vaja mõõdukaks kerimiseks ots kätte leida. Ehk leian? Kui ka mitte, siis klaaristumine saab toimuma igal juhul. Mu järatud õunasüda töötab mõistusega sünkroonis, ent laperdab nobedas salsarütmis nii, et ma lähen taastuma. Oma mõtetega üksi olema. Oma mõtteid kuulama. Päris põnev, kas pole? Mina, kes ma ilmselgelt vajan seltskonda ja tähelepanu, vajan nüüd korraga üksindust ja pagendust ilma eest. Ei, ma ei karda enda seltskonda. Abivahendina pakin kaasa paar raamatut, lemmik cd-d (ehk see plaadimasin ikka töötab, sest muud seal pole, õnneks), kõnnikepid, fotokas, oo, ja muidugi rüpeka.
Tegelik sihttegevus on kirjutamine. Ma nii ootan, sõrmeotsad sügelevad ja mõttevirvendusi ei jõua salvestada. Igaks juhuks tuleb kaasa ports paberit ja mõned harilikud pliiatsid ka koos teritajaga. Kirjaneitsi värk noh.
Ilmavana tahab vist vingerpussi mängida, ent see ei heiduta mind, lükkab plaanitud sõitu ainult edasi. Minugi pärast, sadagu taevast kasvõi herneid sekka veele, kui on teekruus, pliidisoe ja pehme pleed, siis on see ju suisa nauding. Kõlab peaaegu mu jõuluunelmina, kas pole?
Plaanin ajavabas keskkonnas siis klip-klõp-tippida, sekka käia korduvalt meretemplis ja looduses luusida. Õndsus. Krt, tundub, et nädalast ikka ei piisa. Aga ei saa lubaja lahkust kuritarvitada.
Seega tuleb nüüd blogitamisse pisuke paus. Jätkan kui tagasi olen. Maailm on siis värvilisem. Ma ise - isem.
Mu eriline koht on seal lapike mereäärt, kus istusin üksinda silmitsi lainetega ja tundsin end mõõtmatult õnnelikuna, kõrval, pleekinud rannaliival, lihtsad joonistet liivaroosid. Huvitav, mismoodi mu salakoht end nüüd ilmutab? Võtab mu vastu või põrkab eemale? Usun, et võtab mu taas ja rahustab ning juhatab õigele teele. Igatahes ootan seda mere äärde minekut õhina ja värinaga.
Minek Paradiisi seekord täiesti üksi, või õigemini koos päris iseendaga. Tööhall surub mõtted pilvedest madalamale ja ajuti on tahtmine kõigele käega lüüa. Ei, Shut down - forever, see jäägu nõrkadele, mulle on vaja restarti. Lihtsalt. Elu on nagu lõnga sasipundar, vaja mõõdukaks kerimiseks ots kätte leida. Ehk leian? Kui ka mitte, siis klaaristumine saab toimuma igal juhul. Mu järatud õunasüda töötab mõistusega sünkroonis, ent laperdab nobedas salsarütmis nii, et ma lähen taastuma. Oma mõtetega üksi olema. Oma mõtteid kuulama. Päris põnev, kas pole? Mina, kes ma ilmselgelt vajan seltskonda ja tähelepanu, vajan nüüd korraga üksindust ja pagendust ilma eest. Ei, ma ei karda enda seltskonda. Abivahendina pakin kaasa paar raamatut, lemmik cd-d (ehk see plaadimasin ikka töötab, sest muud seal pole, õnneks), kõnnikepid, fotokas, oo, ja muidugi rüpeka.
Tegelik sihttegevus on kirjutamine. Ma nii ootan, sõrmeotsad sügelevad ja mõttevirvendusi ei jõua salvestada. Igaks juhuks tuleb kaasa ports paberit ja mõned harilikud pliiatsid ka koos teritajaga. Kirjaneitsi värk noh.
Ilmavana tahab vist vingerpussi mängida, ent see ei heiduta mind, lükkab plaanitud sõitu ainult edasi. Minugi pärast, sadagu taevast kasvõi herneid sekka veele, kui on teekruus, pliidisoe ja pehme pleed, siis on see ju suisa nauding. Kõlab peaaegu mu jõuluunelmina, kas pole?
Plaanin ajavabas keskkonnas siis klip-klõp-tippida, sekka käia korduvalt meretemplis ja looduses luusida. Õndsus. Krt, tundub, et nädalast ikka ei piisa. Aga ei saa lubaja lahkust kuritarvitada.
Seega tuleb nüüd blogitamisse pisuke paus. Jätkan kui tagasi olen. Maailm on siis värvilisem. Ma ise - isem.
Kommentaarid
Postita kommentaar