Kuldkala, 2

Naine seisab mere kaldal. Päike vehib oma valgusjugasid kiirelt seilavate pilvede vahelt kord heledamalt, kord tuhmimalt. Pikk must kamspun lipendab tuules ümber naise keha. Naine hoiab kätega vaheliti oma õlgade ümbert kinni ja vaatab kaugusse.

Kajakate kuri hädakisa ei häiri naise eemalolekut.
Meri rullub hoogsate lainetena randa. Vesi on läbipaistev ja rohelist tooni. Läbi vee on aimatav kollane liivapõhi. Sinepiliiv.

Tuul on hommikuselt jahe ja kannab maa poole liikuvate lainetega kaasa pahvakutena mere mõrkjat lõhna.

Naine on kolmekümne viie aastane.

Kaldast nii kümnekonna meetri kaugusel meres seisab kivitahukas. Hall ja ajatu. Lained nagu liibuksid kivi ümber, ent lasevad siis reetlikult lahti ja jooksevad, kivist mööda, liivaranda.

Kas elu ongi selline - ühel hetkel koged meeletut õnne, teisel põhjatut meeleheidet? Kas õnn on ainult kerge puudutus, millele järgnev pettumus rutjub hinge palju sügavama ja valusama jälje?

Tuul mängib naise heledate juuksesalkudega. Pleekinud tooniga sinised silmad on kauguses, märkamata, mis ümberringi toimub.

Vanad viltused rannamännid kohisevad oma lugu ja on pahased, et neid kuulda ei võeta.

Taamal on vana maja. Kusagilt kostab paadimootori popsutamine, ent paati ise pole näha.

Lained lakuvad jätkuva hoolega olematuks naise jäetud jäljerada.