Pöörane elu. Aprillikuu tegu: 5 päeva üksindust

Täna on minu kohalolemise ja vabatahtliku pagenduse neljas päev. Päev algas nii nagu varasemad kolmgi – rõõmsa linnuvidina saatel. Panin allkorrusel pliidi küdema ja vupsasin selle soojenemiseni üles voodisse tagasi. Täna on sombune ilm, aga vähemalt ei saja vihma.

Millega siis tegelenud olen? Laupäeva hommikul (siis esimesel päeval) üritasin selgusele jõuda ja vastuse leida küsimusele milleks? Ei leidnud. Otsisin tegevust – käisin mere ääres. Meri on veel ositi jääs, ent voogab keskendunult ja merre suubuv oja, minu arust juba täiesti jõe mõõtmetes, viib vett lisaks. Merepilt muutus tund-tunnilt. Olgu ette rutates öeldud, et viimasel päeval polnudki enam jäälasu. Kõik oli veestunud.

Kuivade ilmadega ma istusingi niikaua kui võimalik rannas. Isegi mu suvine istumisalune puunott oli alles. Nii et võid ette kujutada – läksin mere äärde nagu koju, nagu templisse. Tempel kõlab natuke suurustelevalt, aga altar see ka pole, see on liiga kirikuline. Salakoht? No mis salakoht see on, siin käivad ju paljud. Mu privaatsuse tipuks lootsin naabrimeest koeraga, ent igapäev sõitsid randa mingid džiibid ja üks roomik ka, mis jättis liivale jäljed, nagu oleks seal tankid manööverdanud. Jah, salakohaks võin seda rannariba iseenda jaoks kutsuda küll. Salakohas on mõtted vabad ja ma-ei-ole-üksi-tunne.

Esimene päev oli selles mõttes kõige keerulisem, et ma ei osanud üksi olla. Jäin üsna vara magama ja tänu eelmisele poolikule ööle magasin päris pikalt. Käisin kohalikus poes patareisid ja vett ostmas. Jalutada on nii mõnus. Sain mobiilil kätte sõbranna P, kes uuris, kuidas mul seal läheb ja kuidas ma end tunnen. Suurepäraselt! Veel.

Pärastlõunal kippus üksindus pisut näpistama, haarasin kõnnikepid ja läksin tiirutama. Ja kusagil keset porimärga ja ligast külateed helises mobiil. Levi on, aga levialasse tuleb ise liikuda. Igatahes oli teiselpool kõnet inimene, keda ma lootsingi saarel näha. Ja pikalt ei mõelnudki – pühapäeva õhtul käis mul külaline. Tundub, et juba tema pärast tasus siia tulla.

***

Esimene ametlik puhkuse päev. Seda tähistasin saunaga. Naine kütab sauna J. Saun sai hää ja leil oli terav. Igatahes kukkus saunaahju kaunistava lillemosaiigi üks õieleht kolksti! maha. Enda arust ma ei kütnud nii palju, aga ju see lillemotiiv väsis seinast ära. Noh, mina poleks neid lilli ja kive niimoodi ahju ja kamina seina ka ladunud. Üldmulje on täpiline ja ei lähe tare puidu ning õhulise olekuga lihtsalt kokku. Jälle ruttan asjade kulust pisut ette – täna kolksas alla kaminaseina küljest üks kaunistuskivi. Heh, kamin saab ka aru, et see klibu ta küljes ei sobi kohe mitte.

Teisipäev

Päev on alles öö – et siis kell kümme. Ma ei raatsi veel tõusta. Kõhutan voodil ja tipin. Voodi kõrval on teekruus. Nii, nüüd lippan alla ja lisan pliidisuhu puid. Sööb teine hoolega, erinevalt minust, kel üldse isu pole, vähemalt praegu.

Hommikused toimetamised tehtud, annan alla ja lähen poodi – ostan vett ja ajalehe ja natuke jogurtit ka. Tutvusin ühe hurdamoodi koeraga, aga hurt ta ei ole, kena valge ja säravbeežide laikudega kutsa oli. Sõbralik ka, erinevalt kollist, kes mind nähes nii paaniliselt hakkab oma hoovis haukuma, nagu näeks ta minus murdröövlit või sarimõrtsukat punase mütsiga ja päikeseprillidega. Narrikene!

Poeskäik tehtud, lähen mere äärde. Jääkuhjad sulavad, nädala pärast pole siin enam midagi. Aegajalt käib praksatus, lindude kaskaad kõlab vasakul laiuvast võsast ja võsa ees olevast roostikust. Sünkroonis lendav luigepaar, kelle tiibade õhku läbistav vaff-vaff-vaff-vaff-vaff kutsub su hinge kaasa. Istun ja lasen end täiesti vabaks. Keskendun ainult lainete rütmile ja naudin loodust nii nagu oskan Mina olen tillukene, maailm on suur. Ja kuri. Vist. Või on asi ikkagi minus? Ma ei tea.

***

Avan teise korruse otsaukse ja lasen värske õhu ringlema. Huvitav, et õhtul sujub kirjutamine hoogsamalt ja mõnusamalt, samas on hing hoopis haavatavam. Enesekindlus läheb pauguga katki ja iga väiksemgi asi paneb silmad kipitama. Kevad? Üksindus? Kõik see kokku.

Ma ei mäleta, millest mu tundekraanid nii kergelt käima on hakanud. Aga pole midagi, võitleme kui vaja ja nutame kui vaja. Ikkagi naine!

Käisin oma tavalist trajektoori tegemas. No mul on tõesti teekonnale diktofoni vaja – pärast ei jõua nii kiirelt tippida, mis mõtted kepingul tekkisid. Rada läheb igapäevaga kuivemaks ja sopavabamaks. Tänase päeva tähtsündmus – kolm konna sõiduteel. No küll see looduse poolt kaasaantud kevadine tung on ikka vägev – sunnib üle suure ja ohtliku tee hüppama. Seks, mis parata! Ja mina, kes ma kloostri tagant metsast olen siia maailma lõppu end vabatahtlikuna pagenud, jalad ristis? Reigi õpetaja võiks tulla ja kummitada, ausõna.

Maailm on nii ebaõiglane! Nii pea, kui kukub aastakümneks ette number 4, tuleb naistel teha pea ilmvõimatut, et enda kõrvale kaaslane leida. (Kui seda selleks ajaks pole, ta on mahajäetud, maha jätnud, lesk või lihtsalt vabatahtlikult üksi.) Mis meestel viga? Enamasti on nemad selles vanuses väikse kõhu ette kasvatanud, juuksed hõredad, jalasääred karvased ja kõrvad ka. Aga neil on oluline eelis – neil on valik! Neid on ilmselge vähemus! Naised, vastupidi, peavad kulutama kohutava koguse eurosid hirmkallitele kosmeetilistele iluprotseduuridele, pealemääritavatele möksidele, käiakse spaades, ilulõikustel, higistatakse treeningutel, et ikka kuidagigi turul niksis-naksis püsida, lootuses, et ehk mingi nõudlus on sellele vanusegrupile ka. Ja siis see käputäis üksikuks jäänud, kas saatuse tahtel või oma vabal soovil, sorteerib meid nagu poes veinipudeleid. Ja kui ma protesteerides julgen väita, et mina nii ei ole nõus, tembeldatakse minusuguseid Arktikaks, kalakülmaks, pipraks, praak ühesõnaga. Sest kellele suudad sa tõestada, et sinus on ikka enamat ka kui meigikord näol. Niikaua kui mehel on silmanägemisega kõik korras, näeb ta büsti. Noort büsti. Pikki jalgu. Ja katsu sa siis seletada, et tead, mulle meeldib, kuidas sa pea kallutad kui mõtled selle üle mida mina laususin, või kuidas me vestleme teemal lilled ja aiandus ning autondus. Aga niipea kui mehe silmakõrgusele ilmub hüplev büst või Eiffeli kõrgune jalapaar, lähevad laternad tuliseks ja mina võin oma põnevast dokumentaalfilmist heietamise ja seemnepakkidega kuu teisele poole kaduda.

Selmet üks konnadest pihkude vahele suruda ja suudelda (öäk!) lootes (ikka veel, no on sinisilm :)) printsi konnanahast välja kukkuvat, jälgin neid hoopis. Las liipab mu konn-prints poolhüpeldes üle tee. Printsess-konn kügeleb teiselpool teed mudaaugus ja on ilmselgelt ootusärve ning õnnelik. Jään niikauaks teepervele, et vajadusel sõidukitele märku anda: üks armuvalus kuttide gäng kipub üle tee tädiranda. Kus ei ole büstimägesid, ent on konnakoivad.

Selgus, et kõik konna-Lonnid ei saanudki õnnelikuks. :( Nii palju koivaliste laipu oli täna teel. Kurb.

***

Päikeseloojang. Imepärane maal. Kurbus haarab mu oma külma pihku ja murdun. (Kuradi-kuradi-kurat!) Kogudes annan iseendale tõotuse.

Seisan veepiiril seni, kuni õlivärvidest saab imeline ja mahe akvarell.

Õhtujahe kallistab kõvemini, aeg tuppa kamina ette naaseda.

***

Viimane päev.

Äratus – üllatus-üllatus - ikka linnuludina saatel. Mõnus, nii mõnus! Venitan end madratsil nii pikaks kui annab ja poen põksti! teki kaissu tagasi. Ma ei pea veel üles tõusma. Ma ei taha veel üles tõusta. Ma üldse mõtlen, kas tõusen. Sellega võib ära harjuda – teen kõike siis, kui mulle sobib ja ma seda tahan.

Ok, WC on allkorrusel, ma ikka tahan tõusta.

Toidan pliiti paari haluga ja pistan ahju kuklipoolikud juustu-tomati kattega. Siis lippan tagasi teki manu. Viimane päev. Päike on ja pilved on ja hanede hõiked kostavad lisaks teiste suleliste hommikutervituskontserdile. Panen pidžaama peale fliisi, varbaotsa bootsid ja naudin hommikukohvi terrassil. No lahe pilt tuleks igal juhul: punaste ja roosade südametega valged pidžaama püksid, mille lontis sääred poevad mustadesse kulunud matkasaabastesse, ülaotsas laiutab tumeroheline fliis. Niimoodi tervitangi hommikut Paradiisis või? Aga just! Kohv maitseb värskes õhus imehästi. Juba tuleb ka küpseva saia lõhna. Kas mul on kõht tühi? Ei ole, aga ma lähen söön selle lõhna pärast juba.

Kraamin tare puhtaks ja see on nüüd valmis vastu võtma järgmisi külastajaid. Tasapisi hakkab mandrielu end meelde tuletama – sain kaks töökõnet. Kui oleks olnud skaipimise võimalus – siis helistajad oleksid arvanud, et tegu on valeühendusega ja poleks rohkem helistanud.

Huvitav, et tare ainsas kohas, kus mingisugune levijupp kiratseb, töötab mu Samsungi töökõnekaart.

***

Viimane õhtu. Kaminas hõõguvad söed. Vikerraadio on täitsa talutav. Meel on puhas ja rahul. Ma sain hakkama. Kirjutasin. Mõtisklesin. Jalutasin. Nautisin. Kirjutasin, kustutasin ja kirjutasin taas.

Aeg tagasi linna naasta. Punased linnasaapad jalga ja uuesti maailma vallutama. Kes kampa lööb?