Aastaring Pirital
Täna, täpselt aasta tagasi, kolisin praegusesse elamisse, oma koju. Aastaring on Pirital ümber saanud.
Olen näinud ära kõik neli aastaaega ja mul pole tulnud mitte ühtegi korda kahetseda seda oma riskijulgust, kärsitust kesklinnast ärasaamisega, pikemat koduteed või veel saja muu pisiasja pärast. Pank on mu üle rõõmus, mina rõõmus oma merelähedase elamise pärast. Ikka on aeg-ajalt keeruline eurodega teenuste eest maksta, ent mis sest, ma tulen ju toime!
Varajane hommik. Ärkan umbes viie paiku müristamise peale. Selline tunne on, nagu kõmistaks kõu naabrite hoovis. Muudkui raputab ülalt alla eredaid välgunooli ja põristab kumedat taevatrummi juurde.
Jube ei ole, sest ma olen kaitstud. Ma tunnen end oma kodus kaitstuna. See on oluline, sest ilma selle turvatundeta ei oleks mu elu Pirital. Ma tulen siia rõõmsal meelel, lahkun ust sulgedes, soovides kodule head päeva ja teretan, kui astun tuppa.
Minu kodu ootab mind ja pakub mulle tröösti siis, kui tusatuju on hallim ja kõikuvam kui lähedal loksuv meresüli. Ta näeb mu rõõmukiige ülevõllitamist ja lisab juurde hoogu. Ma kiigun ja ma torman.Ma olen kodus, ma olen kohal.
Mu kodu on näinud selles aastaringis sellist mina, kelle olemasolust mul mõni aeg tagasi aimugi polnud. Siia mahub mu kõhnumine, mu Vahemereköögi armastus, meeletu Hiiumaa lembus (kui selline korter oleks Paradiisis, siis ma elaksin juba seal, või ... majas?), mu toalillede uus algamine, taasavastatud tantsulust, ma olen armastanud meest, kogenud tundeid, mille hõõguv podin ootab uut võimalust ärkamiseks, olen saanud uusi sõpru, meie mängupõrgud ja muid, nii palju ideid, mille idanemist on olnud kõrvalt huvitav jälgida ja mõnda, millel polnud kahjuks kasvamise jõudu. Mu kirgline soov kirjutada. Kirjutada... Veel pisut ja mul on AEGA, et sellesse süviti minna. Tera pealt nii palju, kui puhkusest selleks aega loovutan. Jah, tahaks tagasi Paradiisi, sinna rahulikku meretaskusse ja muudkui tippida, tippida, tippida ... Ent kõik ei ole võimalik, olenemata soovist. Või ... mine tea, äkki pole lihtsalt osanud niimoodi soovida, et saaks ...
Üks aastapäev, lihtne ja lilleline. Südasuvi lõhnab peale äikest mahlaselt. Tuulel on oma mõrkjas end nauditav sõnum.
Kõnnin ja kõndimine on mõnus.
Vihmamusi särab loikudena teedel.
Olen näinud ära kõik neli aastaaega ja mul pole tulnud mitte ühtegi korda kahetseda seda oma riskijulgust, kärsitust kesklinnast ärasaamisega, pikemat koduteed või veel saja muu pisiasja pärast. Pank on mu üle rõõmus, mina rõõmus oma merelähedase elamise pärast. Ikka on aeg-ajalt keeruline eurodega teenuste eest maksta, ent mis sest, ma tulen ju toime!
Varajane hommik. Ärkan umbes viie paiku müristamise peale. Selline tunne on, nagu kõmistaks kõu naabrite hoovis. Muudkui raputab ülalt alla eredaid välgunooli ja põristab kumedat taevatrummi juurde.
Jube ei ole, sest ma olen kaitstud. Ma tunnen end oma kodus kaitstuna. See on oluline, sest ilma selle turvatundeta ei oleks mu elu Pirital. Ma tulen siia rõõmsal meelel, lahkun ust sulgedes, soovides kodule head päeva ja teretan, kui astun tuppa.
Minu kodu ootab mind ja pakub mulle tröösti siis, kui tusatuju on hallim ja kõikuvam kui lähedal loksuv meresüli. Ta näeb mu rõõmukiige ülevõllitamist ja lisab juurde hoogu. Ma kiigun ja ma torman.Ma olen kodus, ma olen kohal.
Mu kodu on näinud selles aastaringis sellist mina, kelle olemasolust mul mõni aeg tagasi aimugi polnud. Siia mahub mu kõhnumine, mu Vahemereköögi armastus, meeletu Hiiumaa lembus (kui selline korter oleks Paradiisis, siis ma elaksin juba seal, või ... majas?), mu toalillede uus algamine, taasavastatud tantsulust, ma olen armastanud meest, kogenud tundeid, mille hõõguv podin ootab uut võimalust ärkamiseks, olen saanud uusi sõpru, meie mängupõrgud ja muid, nii palju ideid, mille idanemist on olnud kõrvalt huvitav jälgida ja mõnda, millel polnud kahjuks kasvamise jõudu. Mu kirgline soov kirjutada. Kirjutada... Veel pisut ja mul on AEGA, et sellesse süviti minna. Tera pealt nii palju, kui puhkusest selleks aega loovutan. Jah, tahaks tagasi Paradiisi, sinna rahulikku meretaskusse ja muudkui tippida, tippida, tippida ... Ent kõik ei ole võimalik, olenemata soovist. Või ... mine tea, äkki pole lihtsalt osanud niimoodi soovida, et saaks ...
Üks aastapäev, lihtne ja lilleline. Südasuvi lõhnab peale äikest mahlaselt. Tuulel on oma mõrkjas end nauditav sõnum.
Kõnnin ja kõndimine on mõnus.
Vihmamusi särab loikudena teedel.
Kommentaarid
Postita kommentaar