Vihmased hommikud

Ärkan halli suvehommikusse. Õues ladistab. Terrass on märg ja punane plastämber triiki pehmet vihmanuttu täis.
Teen ära oma tavapärase meditatsiooni ja vajutan käima pesumasina.
On laupäev, kolmekümnes juuli ja ma olen oma eesmärkidele, vähemalt ühele neist, sammu võrra lähemal. Nii usun.
Märjad ilmad on parimad tubasteks tegevusteks - nüüd on aeg pliidiahjust välja võluda uusi isuäratavaid katsetusi või siis kaduda koos raamatu ning kohustuliku valge veini pokaaliga reaalsusest ära.

Kusagil sõidab auto, muidu on maailmas praegu ainult vihma kukkumise laul.
Hommikukohvil on eriline mekk. Selline sajune ilm võimendab maitseid, oled märganud?
Ja lõhnad on ka teistmoodi - õhk, loodus - kõigel on märg, seletamatu lõhn juures.
Mu suvelilled on kahjuks pidanud pidevale tilkade rünnakule alla andma - õied näevad räbalad ja õnnetud välja. See-eest maasikataimed on matsakad ja nõuavad uut asukohta - "Pott on pisike, pane meid maha, mulda". Noh, vaatame seda asja.

***

Hommikut aitab sisustada Coelho. Sedakorda siis Maagi päevik. Loen ja peatun, loen ja peatun jälle. Pean lihtsalt kirjutatu enda jaoks lahti harutama. Ma naudin.
Sulen silmad. Kujutan ette, et olen Kohas, saarel.
Naudin raamatut.
Naudin hallitoonilist hommikut.
Naudin vihma loomingut.
Naudin kohvi.
Naudin.
Olen ja naudin.

Mida Sina teed?