On aeg

On aeg, et lasta pingul ohjad lõdvemaks. Veel nädalakene ja siis saabub see, mida ma ootan, mida millegipärast kardan, mida ihkan ja kõhklematult edasi lükkaks, kui võimalik - puhkus. Põhiliselt planeerimata, v.a purjetamine. Mõtteid on, mida peaks-võiks-saaks teha, ent spontaansus sobib mulle. Olla kodus ja tahta kodunt ära - see on küsimus, mis vaevab. Hetkel ainult.
Kuum tungib halastamatult avatud terrassiuksest sisse ja pesumasin põristab vannitoas trumlitäit.
Olen hommikus. Veel valgele ööle järgneb hele hommik ja ärkamine ei ole vaev.
Jalad tuletavad meelde öist tantsimist. Õllesummer - nii erinev viimatisest käigust, mida siinkohal enam meenutada ei taha ja ei hakka ka. Tundub üldse, et selle ürituse aeg hakkab ümber saama.
Minekul sinna oli kuldvalus päike oma loojumisvaevas tüüne mere ja hallsinise taeva tasutal. Hell ja ilus. Oleks vist jäänudki seda pilti nautima, aga summerdamine tahtis summerdamist. Öö pärast loojangut oli ikka palav ja kuutu taevas kumerdus turdjalt majakobarate üle. Patt on magada, kui hing on sest ööilust ärkvel.
Seisin kummitusena oma terrassil ja ... ootasin. Mu väike aed oli täis magusat raudrohulille lõhna. Lobeelia-ampel keerutas end hääletult öötuules, päevalill oli oma nupud uinakus sulgenud ja ma olin üksi. Õigeti üksiladne. Nii üksildane, kui olla saab. Ja see ... meeldis mulle, ma olen õppinud sellega koos olema. Meenutasin oma Hiiumaa eraldatust aprillikuus ja nautsin ööd samade tunnetega nagu toona. Seal oli ainult võimalus minna Oma Kohta ja kuulata merd. Hm, meenus, et esmakordselt Paradsiisis Sinna minnes, viidi mind kõigepealt mere äärde. Augustikuu öö oli merelõhnast paks ja pime, vetepiiri silm ei seletanud, ent pikad ohked, mida lained tekitasid, olid kuulda ja tajusin, et nõksuke veel ning mu varbad on vees. Mis maagia küll Sellel Kohal on, et mind selles nõiduses kinni hoiab ja hääletult tagasi kutsub?

Aga kuhu ma jäingi? Õige! Öö. Vaikus ei olnud lõplik. Kusagil sõitis auto, eramajade rajoonis peeti pidu, mida ilmestasid naerukilked. Vaikus oli siin, terrassil, koos minuga. Mõtlesin, et kui unistus puruneb, ei saa seda taga nutma jääda, vaid tuleb leida uus, mida mõtetega täita ja aidata sel kasvada, et see lendu saaks tõusta.
Järelikult ei olnud sel purunenul jõudu ja õiget ruumi, et sirguda. See ei olnud minu jaoks. Ma liigun alles selle õige poole, ja kes teab, mitu purunemist tuleb veel, ent see ei sega mul olla ja nautida.

Mõni päev tagasi kogesin, kuidas mu oma sõbranna teeb seda, mida mina aasta tagasi. Küll teises võtmes ja varitastioonidega, ent ikkagi - kõla on sama. Miks me ise aru ei saa, kui teeme valesid samme? Isegi kui saame, teeme ikka, sest nii tundub õige. Kõrvalt näed ja ahhetad - mul oli ju samamoodi. Nagu vaataks telerist mehhiko seriaali, kus sisu enamikel sama, ainult näiteljad on erinevad.
On minust sõbrale tuge? Kuulata ja mõista. Kui vaja, ka vopse jagada, täpselt nii nagu tema mind kuulas ja vopsutas. Rollid on vahetunud. Minu õppimist vajav õppetükk - olla sõber. Ma tean, et mina kuulaksin südamehäält, nagu siis ja edaspidigi.

On aeg. Puhata. Kirjutada. Unistada. Olla.