Märrid vith Marine
Siin ma siis nüüd olen - uni varakult läinud, sagris pea, alahuul nagu Angelina Jolie'l.
Kondid valutavad - eriti istmik ja selgroog. Sees on rahu (kui ikka on).
Aga alustan otsast.
Reede hommik
Öö jäi lühikeseks, sest sees valitses paras elevus. Täna! Ometi saab merele! Tõelisele merele, mitte niisama siia Tallinna pesukaussi tiirutama.
Jõuan õigeaegselt Admiraliteedi basseini juurde ja jään ootama reisikaaslasi, kes on minu jaoks kõik peale ühe, täiesti tundamtud suurused.
Ootan. Ootan ja siis ütleb purjejahil Minna askeldav mees: "Viska kotid pardale". Ee, kus ta teab, et ma just selle jahiga reisile lähen? Hiljem selgus, et kapten oli eelmisel päeval pea kogu seltskonna läbi feissbuukinud, nii et tundis mu näo pildi järgi ära.
Peagi jõudis kohale ülejäänud seltskond. Me olime kõik lõbusalt triibulised, pärjatud kaptenimütsidega ja foolimusit mõõgaga. Ja - kõik olid vanuses 23-40. Neid alla 30seid oli rohkem :). See selleks. Me kõik olime tulnud kogema mõnusat merereisi.
Kimpsud-kompsud vööris, seoti jaht kai küljest lahti ja trip võiski alata.
Milline mõnus tuul! Ilmateade lubas 30+ soojakraadi, merel seda ei tundnud. Nautisime kahanevat kilukarbivaadet ja energilisemad alustasid reisi korraliku kange alkoholiga - hommikul kell 10:30. Eelistasin algselt siidrit ja see oli viga, millest tuleb allpool juttu. Meri oli lihtsalt super! Kapten ja madrus muudkui asjatasid ja segunesid seltskonnaga suurepäraselt, sest neil oli osadega juba varasem kokkupuude olemas. Issand, kui palju on jahi peal trosse ja nööre ning kõigil neil oma nimi ka. Kui jõudsime suurele avamerele, siis läks tõeliseks purjetamiseks: esialgu sai üles eespuri, nats hiljem grootpuri ja tuult ära kasutades ka foka? (täpne nimi läks meelest ära, oli mingi frech'i moodi). Siis me purjetasime - õõtsusime ja kiikusime ja lained olid über-super-mõnusad, suured. Pahinaga liikusime lainesüvendisse ja ihul hakkas täitsa jahe. Kogu see äratarbitud siider hakkas mu sees äkitsi oma elu elama. Olin söönud hommikul ühe võileiva ja nektariini. Lebasin kokpiti tekil enam-vähem rahuldavas asendis, päiksest ja õõtsumisest uimane. Otsustasin asendit vahetada ja nii kui istukile tõusin, lendas siider ja nektariin mu seest uhkes kaares välja. Tekk sai ropsi täis. Ma täitsa üllatunud, et kust see nüüd tuli, olin see ikka mina? Aga jah, mind tabas kõikumisehaigus. Kusjuures halb ei olnud. Pigem ajas see mind meeleheitele, et miks just mina? Aga ma polnud ainuke - üks meesterahvas jooksis koguaeg vetsu vahet. Mina tekilt ei lahkunud, nühkisin selle puhtaks, sain kopsiku nina alla ja tormasime laineid mööda edasi. Kiirus oli 7 sõlme. Kui jõudsime Soome saarestikku, läks laineloks taas vaikseks ja vaatevälja hõivasid kivised saaremuhud, üks uhkem kui teine, teinse suurem kui esimene. Väga vahva ja ilus.
Sihtpunkt oli Kelvik. Selline kivist saar, õigemini poolsaar. Meie purjejaht on nii suur, et pidime ikka tükk aega otsima sildumiskohta, kuhu ära mahtuda. Lõpuks leidsime. Kindel maa jalge all, uudistasin kohalikku floorat ja faunat. Vaim ja füüsis vajas värskendust - pikalt ei mõelnud - ujuma! Vesi oli mõnus-mõnus-mõnus... Grillisime kala ja tšillisime niisama. Sellise tripi puhul ongi lahe see, et see pinges argipäev ei tule üldse meeldegi, lihtsalt oled. Lubasin endale seda luksust, et õõtsusin kahe masti vahele riputatud võrkkiiges ja kujutasin end ette ilmatütrena, kes maa peale piilub. Õigemini, antud olukorras siis merd ja teisi jahte uudistab Meie taha sildus algselt meile lubatud alus - Stella Maris ja teise kai juures sidus otsi Kalev. Selline kodumaine punt sai kokku.
Öö laevas. Ei õõtsunud, ei olnud palav, ainult kapten kuulas lõputult CD-d, mille tõttu ma arvan, et ei saanud sõba silmale. Igatahes on mul ports laule nüüd koos salmidega peas. Kaasa oli kirjutatud kuus plaati, aga kuulasime neist ainult kahte.
Teine päev.
Varahommik üllatas äikese ja korraliku sajuga. Üles tõusmise ajaks oli see juba kõik möödanik. Kellel puder, kellel võileivad, kohv keres, andsime otsad ja liikusime edasi.
Nii palju ilusaid jahte ja kaatreid sõelus saaretükkide vahel. Saime oma kodu-alusega taganttuules sõites teha ka mõned halsid. Teate kui ilus on jaht siis, kui purjede asetus on nö liblikas? Minu meelest jaht kohe tajub seda ise ka, et näeb selliselt väga majesteetlik välja. Niisiis sõitsime liblikat. Mõtlen, et kaatrisõit on küll ajavõit, aga selline liuglemine ja lainega mängimine on tunduvalt nauditavam.
Pärastlõunal jõudsime Illisaarele, ent seal ei leidunud meie jaoks paraja sügavusega kohta. Välknõupidamine ja otsustasime sõita ümber nurga - Elisaarele. Sõitsime ümber nurga vähemalt poolteist tundi. Tegime selle sõidu ajal valmis õhtusöögi. Vahepeal tuli vihma. Kui Elisaarele jõudsime, sai see taevavesi otsa. Elisaarele sildusime külitsi kaiga. Mööda kaljut oli ehitatud laudtee, mida mööda sai siis liikuda. Saun ja grilliplats asus eemal, nii et kahel jalal liikumine oli laevasõidust kangeks jäänud kehale igati teretulnud. Päike tõestas end taas - egas midagi, ujuma.
Olin oma näo eelmisel päeval möksinud kokku vägevalt kaitsma pidanud päikesekreemiga, ent võta näpust, tulemus oli punane panda - päikseprillid olid terve päeva ees. Õhtuks oli mu alahuul tuulesuudlusest nii hell ja üles paistetanud, et mina küll botxit ei vaja, mitte kunagi. Piisab üks meresõit ja tulem olemas. Selle turbohuulega käin praegu ka ringi, aga noh, pulmadeks pidi terveks saama. Ootame siis :)
Öösaun, kus vesi tuli võtta kersisega kokku ehitatud kuumaveevannist ja ukse taga õues asus külmavee kraan. Nii lahe! Öö oli pime - mehed panid küll sips ja sops saunast otse merre, aga valgustuse puudmise pärast mina seda kadalippu ette ei võtnud. Ihu hell ja puhas, sai kajutis mõnusasti kerra tõmmatud ja unenägudeta öö laotas vaikuse üle aluste.
Pühapäev.
Kaks tassi kohvi ja müsli jogurtiga. Rhkem ei julenud, sest ees ootas kodutee avamerelainetusega. Ingveritablett ja suutäis Petcherovkat - ehk peab magu vastu? Pidas!
Saarestikust välja sõites kohtasime imekena purjekat - Ingalill. Olgu siinkohal mainitet, et soomlased on ikka erinevad: on neid, kes rõõmsalt lehvitavad ja ahhoitavad, aga on ka neid, kes tuimalt omaette vahivad ja ükskõiksus immitseb igast liigutusest välja.
Selstkond naudib viimseid kivisaari ja tüürime purjerüüs mereväravate poole, mille taga ootab taas avameri oma lainemänguga. Jah, uimasust oli küll, tukkusin mingi polleri najal päris kena aja. Merehaiged olid kogunenud ahtrisse ja viskasid seal nalja, et kelle kord nüüd on, sisse oli seatud järjekord.
Päike hõbetas laineseljad säravaks ja me sisenesime pahinaga lainetevahelisse õõnsusesse. Häpiness, ütleks ma inglasena.
Avarus, mõõtmatus, priius... Hoian suu lahti ja tuul puhub kõhu täis - olen osa sellest suurest väljast ja hing ihkab sinna-sinna silmapiiri taha, kus pole mitte midagi...
Lained pritisvad üle teki ja jahe piserdus ergastab korraks uinunud meeli. Enamik meist tukub-magab, on neid, kes on tänu kangemale kraamile ergud kui silgud. Ent meri rammestab lõpuks ka nemad. Kilukarp paistab, ent läheneb väga-väga aeglaselt. Naissaar enne seda - nagu keegi hoiaks kiilu vee all kinni, et me mitte koju ei jõukas.
Kapten tilgutab merre rummi.
Lisame tuulejõule mootori hobujõud ja see pikaleveninud kodutee saab lõpuks oma loomuliku otsa.
Asjad maale, ahhoika, sõbrad ja ... kõikuval olekul liigun ootavasse autosse. Nägu punetab, suu kui iminapp, olen vait ja autojuhiga ei räägi. Iga mehe rõõm - pilt, ja oi missugune veel, on, aga häält pole. Ma ei suudakski seda merelolemist praegu edasi anda. Tahan dušši ja puhtaid voodilinu ja ... unenägudeta und.
Kodus on hää, ent - merel on parem.
Mind nagu meri ja tuul, meid kokku on laulatatud.
Kondid valutavad - eriti istmik ja selgroog. Sees on rahu (kui ikka on).
Aga alustan otsast.
Reede hommik
Öö jäi lühikeseks, sest sees valitses paras elevus. Täna! Ometi saab merele! Tõelisele merele, mitte niisama siia Tallinna pesukaussi tiirutama.
Jõuan õigeaegselt Admiraliteedi basseini juurde ja jään ootama reisikaaslasi, kes on minu jaoks kõik peale ühe, täiesti tundamtud suurused.
Ootan. Ootan ja siis ütleb purjejahil Minna askeldav mees: "Viska kotid pardale". Ee, kus ta teab, et ma just selle jahiga reisile lähen? Hiljem selgus, et kapten oli eelmisel päeval pea kogu seltskonna läbi feissbuukinud, nii et tundis mu näo pildi järgi ära.
Peagi jõudis kohale ülejäänud seltskond. Me olime kõik lõbusalt triibulised, pärjatud kaptenimütsidega ja foolimusit mõõgaga. Ja - kõik olid vanuses 23-40. Neid alla 30seid oli rohkem :). See selleks. Me kõik olime tulnud kogema mõnusat merereisi.
Kimpsud-kompsud vööris, seoti jaht kai küljest lahti ja trip võiski alata.
Milline mõnus tuul! Ilmateade lubas 30+ soojakraadi, merel seda ei tundnud. Nautisime kahanevat kilukarbivaadet ja energilisemad alustasid reisi korraliku kange alkoholiga - hommikul kell 10:30. Eelistasin algselt siidrit ja see oli viga, millest tuleb allpool juttu. Meri oli lihtsalt super! Kapten ja madrus muudkui asjatasid ja segunesid seltskonnaga suurepäraselt, sest neil oli osadega juba varasem kokkupuude olemas. Issand, kui palju on jahi peal trosse ja nööre ning kõigil neil oma nimi ka. Kui jõudsime suurele avamerele, siis läks tõeliseks purjetamiseks: esialgu sai üles eespuri, nats hiljem grootpuri ja tuult ära kasutades ka foka? (täpne nimi läks meelest ära, oli mingi frech'i moodi). Siis me purjetasime - õõtsusime ja kiikusime ja lained olid über-super-mõnusad, suured. Pahinaga liikusime lainesüvendisse ja ihul hakkas täitsa jahe. Kogu see äratarbitud siider hakkas mu sees äkitsi oma elu elama. Olin söönud hommikul ühe võileiva ja nektariini. Lebasin kokpiti tekil enam-vähem rahuldavas asendis, päiksest ja õõtsumisest uimane. Otsustasin asendit vahetada ja nii kui istukile tõusin, lendas siider ja nektariin mu seest uhkes kaares välja. Tekk sai ropsi täis. Ma täitsa üllatunud, et kust see nüüd tuli, olin see ikka mina? Aga jah, mind tabas kõikumisehaigus. Kusjuures halb ei olnud. Pigem ajas see mind meeleheitele, et miks just mina? Aga ma polnud ainuke - üks meesterahvas jooksis koguaeg vetsu vahet. Mina tekilt ei lahkunud, nühkisin selle puhtaks, sain kopsiku nina alla ja tormasime laineid mööda edasi. Kiirus oli 7 sõlme. Kui jõudsime Soome saarestikku, läks laineloks taas vaikseks ja vaatevälja hõivasid kivised saaremuhud, üks uhkem kui teine, teinse suurem kui esimene. Väga vahva ja ilus.
Sihtpunkt oli Kelvik. Selline kivist saar, õigemini poolsaar. Meie purjejaht on nii suur, et pidime ikka tükk aega otsima sildumiskohta, kuhu ära mahtuda. Lõpuks leidsime. Kindel maa jalge all, uudistasin kohalikku floorat ja faunat. Vaim ja füüsis vajas värskendust - pikalt ei mõelnud - ujuma! Vesi oli mõnus-mõnus-mõnus... Grillisime kala ja tšillisime niisama. Sellise tripi puhul ongi lahe see, et see pinges argipäev ei tule üldse meeldegi, lihtsalt oled. Lubasin endale seda luksust, et õõtsusin kahe masti vahele riputatud võrkkiiges ja kujutasin end ette ilmatütrena, kes maa peale piilub. Õigemini, antud olukorras siis merd ja teisi jahte uudistab Meie taha sildus algselt meile lubatud alus - Stella Maris ja teise kai juures sidus otsi Kalev. Selline kodumaine punt sai kokku.
Öö laevas. Ei õõtsunud, ei olnud palav, ainult kapten kuulas lõputult CD-d, mille tõttu ma arvan, et ei saanud sõba silmale. Igatahes on mul ports laule nüüd koos salmidega peas. Kaasa oli kirjutatud kuus plaati, aga kuulasime neist ainult kahte.
Teine päev.
Varahommik üllatas äikese ja korraliku sajuga. Üles tõusmise ajaks oli see juba kõik möödanik. Kellel puder, kellel võileivad, kohv keres, andsime otsad ja liikusime edasi.
Nii palju ilusaid jahte ja kaatreid sõelus saaretükkide vahel. Saime oma kodu-alusega taganttuules sõites teha ka mõned halsid. Teate kui ilus on jaht siis, kui purjede asetus on nö liblikas? Minu meelest jaht kohe tajub seda ise ka, et näeb selliselt väga majesteetlik välja. Niisiis sõitsime liblikat. Mõtlen, et kaatrisõit on küll ajavõit, aga selline liuglemine ja lainega mängimine on tunduvalt nauditavam.
Pärastlõunal jõudsime Illisaarele, ent seal ei leidunud meie jaoks paraja sügavusega kohta. Välknõupidamine ja otsustasime sõita ümber nurga - Elisaarele. Sõitsime ümber nurga vähemalt poolteist tundi. Tegime selle sõidu ajal valmis õhtusöögi. Vahepeal tuli vihma. Kui Elisaarele jõudsime, sai see taevavesi otsa. Elisaarele sildusime külitsi kaiga. Mööda kaljut oli ehitatud laudtee, mida mööda sai siis liikuda. Saun ja grilliplats asus eemal, nii et kahel jalal liikumine oli laevasõidust kangeks jäänud kehale igati teretulnud. Päike tõestas end taas - egas midagi, ujuma.
Olin oma näo eelmisel päeval möksinud kokku vägevalt kaitsma pidanud päikesekreemiga, ent võta näpust, tulemus oli punane panda - päikseprillid olid terve päeva ees. Õhtuks oli mu alahuul tuulesuudlusest nii hell ja üles paistetanud, et mina küll botxit ei vaja, mitte kunagi. Piisab üks meresõit ja tulem olemas. Selle turbohuulega käin praegu ka ringi, aga noh, pulmadeks pidi terveks saama. Ootame siis :)
Öösaun, kus vesi tuli võtta kersisega kokku ehitatud kuumaveevannist ja ukse taga õues asus külmavee kraan. Nii lahe! Öö oli pime - mehed panid küll sips ja sops saunast otse merre, aga valgustuse puudmise pärast mina seda kadalippu ette ei võtnud. Ihu hell ja puhas, sai kajutis mõnusasti kerra tõmmatud ja unenägudeta öö laotas vaikuse üle aluste.
Pühapäev.
Kaks tassi kohvi ja müsli jogurtiga. Rhkem ei julenud, sest ees ootas kodutee avamerelainetusega. Ingveritablett ja suutäis Petcherovkat - ehk peab magu vastu? Pidas!
Saarestikust välja sõites kohtasime imekena purjekat - Ingalill. Olgu siinkohal mainitet, et soomlased on ikka erinevad: on neid, kes rõõmsalt lehvitavad ja ahhoitavad, aga on ka neid, kes tuimalt omaette vahivad ja ükskõiksus immitseb igast liigutusest välja.
Selstkond naudib viimseid kivisaari ja tüürime purjerüüs mereväravate poole, mille taga ootab taas avameri oma lainemänguga. Jah, uimasust oli küll, tukkusin mingi polleri najal päris kena aja. Merehaiged olid kogunenud ahtrisse ja viskasid seal nalja, et kelle kord nüüd on, sisse oli seatud järjekord.
Päike hõbetas laineseljad säravaks ja me sisenesime pahinaga lainetevahelisse õõnsusesse. Häpiness, ütleks ma inglasena.
Avarus, mõõtmatus, priius... Hoian suu lahti ja tuul puhub kõhu täis - olen osa sellest suurest väljast ja hing ihkab sinna-sinna silmapiiri taha, kus pole mitte midagi...
Lained pritisvad üle teki ja jahe piserdus ergastab korraks uinunud meeli. Enamik meist tukub-magab, on neid, kes on tänu kangemale kraamile ergud kui silgud. Ent meri rammestab lõpuks ka nemad. Kilukarp paistab, ent läheneb väga-väga aeglaselt. Naissaar enne seda - nagu keegi hoiaks kiilu vee all kinni, et me mitte koju ei jõukas.
Kapten tilgutab merre rummi.
Lisame tuulejõule mootori hobujõud ja see pikaleveninud kodutee saab lõpuks oma loomuliku otsa.
Asjad maale, ahhoika, sõbrad ja ... kõikuval olekul liigun ootavasse autosse. Nägu punetab, suu kui iminapp, olen vait ja autojuhiga ei räägi. Iga mehe rõõm - pilt, ja oi missugune veel, on, aga häält pole. Ma ei suudakski seda merelolemist praegu edasi anda. Tahan dušši ja puhtaid voodilinu ja ... unenägudeta und.
Kodus on hää, ent - merel on parem.
Mind nagu meri ja tuul, meid kokku on laulatatud.
Kommentaarid
Postita kommentaar