Juunikuu pöörane tegu tehtud! (nats jaanijuttu ka)
Pirita kohal ripuvad ähvardavalt määrdunud hallikarva äikesepilved, mis kannavad endas (ehk) kauaoodatud vihma. Ei kõmise veel, lihtsalt liiguvad tummalt ja tasahilju mere poole.
Pööran korra tänasele selja ja vaatan minevikku.
Juunikuu oli tervenisti üks jaanik.
Üks ootus, üks lõputu lootus.
Mul ei olnud kahtlustki, kus jaanilõkke ääres istun - Hiiumaal. Võiks öeldagi, et selle teadmise nimel sai juuni alguses elatud-töötatudki - ees terendab pikk-pikk nädalavahetus Paradiisis. Seekord siis Puhh ja Notsu Paradiisis.
Äraminek linnast - vihm, tuul. Haapsalule lähenedes oli lausvihmast saanud peenike tige vihmasadu, tuul puhus juuksed pahupidi ja meie tiim vedas Selverist välja toidumoona, käed kottidega pea maani. Otsustsime,et sadamas vaatame, kuidas kotid praami saame. Moto - Puhh ja Notsu lähevad külla ja enne ära ei tule, kui kõik on söödud.
Rohuküla - merel möllas mõnus lainetus nagu ulakas teismeline ja tuul, see tuul tuli Hiiumaa poolt, nii et mul ei olnud sellele mitte midagi ette heita. Praam oli ülerahvastatud. Kõik ei saanudki istuma. Ja kõikumine oli väga lahe.
Üritasin keskenduda Õnnepalu Paradiisile, ent kõrv tabas ikka baariletil kilisevad söögiriistad, häiriva lapsenutu, ülemeeliku mehenaeru, kohvimasina ubade jahvatamise ragina, paberirabina... Ootus kasvas. Igatahes ei suutnud Puhh enam reisi lõpus rahulikult olla, vaid muudkui kügeles. Ja kui ta silmas Heltermaa sadamas särts-rohelist autot, no siis ei suutnud Notsu manitsev hääl enam Puhhi tagasi hoida. Sinna! Ma pean KOHE saama sinna! Laeva aparell tõusis meelega aeglaselt nagu terashai avaks laisalt oma hambutud lõuad. Ma oleksin lendu tõusnud ja ületanud selle pisukese veetakistuse. Ent Puhhid ju teadupärast ei lenda.
Notsu ja kaasataritud tavaar koos moonaga autosse pakitud, läks sõit lahti. Oo, millised toredad lambad! Oo, kui toredat karva veised! Mmmm, millised kenad hiiu mehed! Ah, kui ilus-ilus kõik!
Kohal, alustasime olulisemaga - Notsu poolt tehtud värske hapendatud kurk ja valge vein. Siis - rohelise telgi püstitamine. Kahekojaline. Nats keeruline. Hiljem kõrvahargiline. Aga kodu sai püsti ja seda tuli tähistada. Edasi - naised ratta selga ja metsmaasikale. Kaasas isostar. Sõitsime Sääre tirpi. Peatus linnuvaatlustornis. Ilus ja pikk peatus oli. Tuul ja päike! Mandril sadas, aga Paradiisis paistis taas päike! Kena jaanilaupäev! Nautisime siis seda puhumist ja isostari. Enne kui maasikakorjamiseks läks, harjutasime kivide peal. Leidsin auguga kivilise, soovisin läbi augu ja vastu päikest oma soovi ning lendu see läks. Olgu mainitud, et pole veel täide läinud :)
Siis olid metsmaasikad. Ma pole ammu niimoodi mammutanud. Ikks suhu ja siis pisut topsi, suhu-suhu, topsi. No kolme peale saime pannkoogimoosi jao järgmiseks päevaks. Taas ratastele ja koju. Järgnes lõkkematerjali vedu.
Oligi aeg lõke süüdata, nautida tule maagilist võlu, mõnusat lõkkeseltskonda ja tõdeda ses valges öös kõrgele üles püüdlevate sädemetevoos - elu on täpselt nii ilus nagu sa seda tunda ja uskuda soovid.
Ööbik laksutas ööd-päeva otsa. Uni maitses õhuliselt.
Jaanipäeva hommik oli palav ja tõotas uusi kuumi elamusi.
Juunikuu pöörane tegu e Puhh, ta ka Agnes von Mönnikhusen, ratsutamas.
Puhh sai endale pepu alla valget värvi, elunäinud ja pika kogemusega, poolpimeda Pruntsi. Oh, no esimene kord - las ta olla päälegi. Raksust, esimesel katsel, sai Puhh sadulasse jee! Ja kui Prunts pea alla kummardas, et napsata kuivanud rohuliblesid, lasi värske ratsanik ratsmed lahti. Peenike hääl Puhhilt: oh, mul kukkus see juhe käest ära!
"Juhtmed" ulatati kätte ja siis hakkas hoburong liikuma. Nõka-nõka, ai, krdi kadakas! Nõka-nõka, mis ilmeline puisniit! Nõka-nõka - "nüüd teeme musi häält ka" - ma ei oska seda üles tähendada aga: pane huuled prunti ja lisa musile hääl juurde - midagi sellist. Ja siis tuli traav. Pepu sai korralikud laksud. Aga noh, Prunts, va tark ja vana loom, eks ta ole ennegi blonde linnavurlesid sõidutanud, napsas aga igalt puult lehekese ja tegi kõike täpselt nii nagu tema tahtis. Puhhil sees kihvatas. Ajas aga kannad külgedele ning juhtis looma puust kaugemale. Ja õnnestuski see esimene kord hobuse seljas. Õnnestus nii, et tahtmine teinegi kord proovida.
Päeva teine pool möödus meres sumbates. Sihtmärk Vohilaid ja seal peituv aare. Jee, 600m puhast mererõõmu, ajuti mudase põhjaga (spaa!), veepiir põlvini ja üle, umbes 30meetrine öäk-lõik. Siis natuke kuiva maad ja taas kõrkjates põlvini s***s sumpamine. Aga kohale jõudsime, aarde leidsime ja naturell oli see laid tõesti. Isegi looduskaitse all olevaid käpalisi nägime. Ja koledaid musti röövikuid leidsime, kellest kenad helesinised liblikad saavad, kui need kolekarvikjalgussid ükskord ära nukkunud on.
Tagasitee sai sama pikk. Tegime ohtralt joogipause. Seekord siis "Värska vesi". Heltermaa kohal sadas, meil oli pealtpool põlvi kuiv. Praam käeulatuses (tegelikult ikka kaugemal), aga ikkagi - kõnnid meres ja praam sõidab kõrval. Pea kohal kõrgel-kõrgel juunitaevas tiirutamas majesteetlik kalakotkas.
Väga bro olemine!
Otsustasime minna kohalikule jaanitulele, aga mede koht võlus meid paigale jääma ja nii läks seegi õhtu omas lõkkesuitsus, saunaleilis, grill-toidus, veinimõnus. Öö? Öö tuli ikka valge ja valuline, ööbiku laksudes.
Laupäev. Päike on põrguline.
Pole sellist saaresõitu, kui ei käida Käina külje alla asuvas samaaria kaupluses. Sai siis jälle poodletud ja allaeurised hilbud kaasa ostetud. Edasi sadamasse uutele tulijatele vastu. Seejärel taas hobuste manu. Agnes püüdis vaikselt märkamatuks jääda, lootes, et ehk valge asemel saab vähe ärksama saba alla, ent võta näpust - Prunts siis Prunts. Vasak jalg jalusesse, parema ja vasku käega sadulast kinni ja hoplaaa! Agnes maandus teisel pool hobust, tolmusel maapinnal. Uus legend oli sündinud! Tuli blond linnast, katsus elus teist korda hobust, võttis hoogu ja hüppas (õigemini rullus) üle hobuse. Prunts ei saanud arugi, mis toimus. Teine katse õnnestus ja Puhh-Agnes hoidis seekord ratsmeid kõvasti peos ning oli valmis uuteks katusmusteks. Nagu traavimine. Traavimine on mõnus kui õige nõks käes - tuleb sadulas jooksurütmis korra püsti tõusta ja siis jälle istuda: niimoodi - nõks ja üles! nõks ja alla! nõks ja üles! nõks ja alla! Vahva oli. Prunts allus kenasti mu musihäälitsusele ja ratsmete pingutamisele ka. Prunts mõtles: "Polegi see blond Puhh midagi nii sinivereline kui alguses tundus." Ehk siis järgmine kord saan vähe ärksama ratsu? Palun?
Pärast ratsatundi tuli rattasõit Sääre tirpi. Ma läksin Lõppu. Taas ja iseendana. Iseendaga olema ja Kellegiga rääkima. See minek on nagu ... ei oskagi kirjeldada. Sa lihtsalt lähed ja su mõtted saavad kuju ja hääle - annad need endast ära ja palud, soovid oma soovi. Tänad ja liigud tagasi. Klaarimana. Rahulolevamana.
Maasikad kadakate vahel, ümber ja sees. Juunikuu lõhnab maasikaliselt. Trio hajub oma noppimistegevuses laiali. Mõtled ja need mõtted on magusad. Päike kütab selga. Tops täitub uimaselt ent siiski (tulem on sügavkülmas toormoosiks).
Naastes oleme täis suve ja lusti. Jälle lõke, jälle saun ja naistejutud. Suvi.
Kuradi-kurat, küll lahkuda on paha. Õnneks teeme seda piisavalt vara, et ei ole võimalust kurbliselt hüvasti jätta. Kiirelt sadamasse ja kiirelt praami. Mõtted on hajevil, hing ei jõua valutama hakatagi. Puhh ja Notsu sõlmivad kokkuleppe, et esmaspäeval algab uus elu.
Linna sõidame läbi Nõva. Karikakarde valged ja lupiinide lillad väljad - meeletult ilus ja kirgastav. Küll on ikka loodus fantastiline!
Kodus.
Täna tõden, et juuni, kui suvekuudeist neitsilikum ja sädemeid pilduvaim, on möödanik.
Veel puistab oma mahlast lõhna jasmiin ja päike käib endiselt kõrget rada.
On juulikuu.
Pööran korra tänasele selja ja vaatan minevikku.
Juunikuu oli tervenisti üks jaanik.
Üks ootus, üks lõputu lootus.
Mul ei olnud kahtlustki, kus jaanilõkke ääres istun - Hiiumaal. Võiks öeldagi, et selle teadmise nimel sai juuni alguses elatud-töötatudki - ees terendab pikk-pikk nädalavahetus Paradiisis. Seekord siis Puhh ja Notsu Paradiisis.
Äraminek linnast - vihm, tuul. Haapsalule lähenedes oli lausvihmast saanud peenike tige vihmasadu, tuul puhus juuksed pahupidi ja meie tiim vedas Selverist välja toidumoona, käed kottidega pea maani. Otsustsime,et sadamas vaatame, kuidas kotid praami saame. Moto - Puhh ja Notsu lähevad külla ja enne ära ei tule, kui kõik on söödud.
Rohuküla - merel möllas mõnus lainetus nagu ulakas teismeline ja tuul, see tuul tuli Hiiumaa poolt, nii et mul ei olnud sellele mitte midagi ette heita. Praam oli ülerahvastatud. Kõik ei saanudki istuma. Ja kõikumine oli väga lahe.
Üritasin keskenduda Õnnepalu Paradiisile, ent kõrv tabas ikka baariletil kilisevad söögiriistad, häiriva lapsenutu, ülemeeliku mehenaeru, kohvimasina ubade jahvatamise ragina, paberirabina... Ootus kasvas. Igatahes ei suutnud Puhh enam reisi lõpus rahulikult olla, vaid muudkui kügeles. Ja kui ta silmas Heltermaa sadamas särts-rohelist autot, no siis ei suutnud Notsu manitsev hääl enam Puhhi tagasi hoida. Sinna! Ma pean KOHE saama sinna! Laeva aparell tõusis meelega aeglaselt nagu terashai avaks laisalt oma hambutud lõuad. Ma oleksin lendu tõusnud ja ületanud selle pisukese veetakistuse. Ent Puhhid ju teadupärast ei lenda.
Notsu ja kaasataritud tavaar koos moonaga autosse pakitud, läks sõit lahti. Oo, millised toredad lambad! Oo, kui toredat karva veised! Mmmm, millised kenad hiiu mehed! Ah, kui ilus-ilus kõik!
Kohal, alustasime olulisemaga - Notsu poolt tehtud värske hapendatud kurk ja valge vein. Siis - rohelise telgi püstitamine. Kahekojaline. Nats keeruline. Hiljem kõrvahargiline. Aga kodu sai püsti ja seda tuli tähistada. Edasi - naised ratta selga ja metsmaasikale. Kaasas isostar. Sõitsime Sääre tirpi. Peatus linnuvaatlustornis. Ilus ja pikk peatus oli. Tuul ja päike! Mandril sadas, aga Paradiisis paistis taas päike! Kena jaanilaupäev! Nautisime siis seda puhumist ja isostari. Enne kui maasikakorjamiseks läks, harjutasime kivide peal. Leidsin auguga kivilise, soovisin läbi augu ja vastu päikest oma soovi ning lendu see läks. Olgu mainitud, et pole veel täide läinud :)
Siis olid metsmaasikad. Ma pole ammu niimoodi mammutanud. Ikks suhu ja siis pisut topsi, suhu-suhu, topsi. No kolme peale saime pannkoogimoosi jao järgmiseks päevaks. Taas ratastele ja koju. Järgnes lõkkematerjali vedu.
Oligi aeg lõke süüdata, nautida tule maagilist võlu, mõnusat lõkkeseltskonda ja tõdeda ses valges öös kõrgele üles püüdlevate sädemetevoos - elu on täpselt nii ilus nagu sa seda tunda ja uskuda soovid.
Ööbik laksutas ööd-päeva otsa. Uni maitses õhuliselt.
Jaanipäeva hommik oli palav ja tõotas uusi kuumi elamusi.
Juunikuu pöörane tegu e Puhh, ta ka Agnes von Mönnikhusen, ratsutamas.
Puhh sai endale pepu alla valget värvi, elunäinud ja pika kogemusega, poolpimeda Pruntsi. Oh, no esimene kord - las ta olla päälegi. Raksust, esimesel katsel, sai Puhh sadulasse jee! Ja kui Prunts pea alla kummardas, et napsata kuivanud rohuliblesid, lasi värske ratsanik ratsmed lahti. Peenike hääl Puhhilt: oh, mul kukkus see juhe käest ära!
"Juhtmed" ulatati kätte ja siis hakkas hoburong liikuma. Nõka-nõka, ai, krdi kadakas! Nõka-nõka, mis ilmeline puisniit! Nõka-nõka - "nüüd teeme musi häält ka" - ma ei oska seda üles tähendada aga: pane huuled prunti ja lisa musile hääl juurde - midagi sellist. Ja siis tuli traav. Pepu sai korralikud laksud. Aga noh, Prunts, va tark ja vana loom, eks ta ole ennegi blonde linnavurlesid sõidutanud, napsas aga igalt puult lehekese ja tegi kõike täpselt nii nagu tema tahtis. Puhhil sees kihvatas. Ajas aga kannad külgedele ning juhtis looma puust kaugemale. Ja õnnestuski see esimene kord hobuse seljas. Õnnestus nii, et tahtmine teinegi kord proovida.
Päeva teine pool möödus meres sumbates. Sihtmärk Vohilaid ja seal peituv aare. Jee, 600m puhast mererõõmu, ajuti mudase põhjaga (spaa!), veepiir põlvini ja üle, umbes 30meetrine öäk-lõik. Siis natuke kuiva maad ja taas kõrkjates põlvini s***s sumpamine. Aga kohale jõudsime, aarde leidsime ja naturell oli see laid tõesti. Isegi looduskaitse all olevaid käpalisi nägime. Ja koledaid musti röövikuid leidsime, kellest kenad helesinised liblikad saavad, kui need kolekarvikjalgussid ükskord ära nukkunud on.
Tagasitee sai sama pikk. Tegime ohtralt joogipause. Seekord siis "Värska vesi". Heltermaa kohal sadas, meil oli pealtpool põlvi kuiv. Praam käeulatuses (tegelikult ikka kaugemal), aga ikkagi - kõnnid meres ja praam sõidab kõrval. Pea kohal kõrgel-kõrgel juunitaevas tiirutamas majesteetlik kalakotkas.
Väga bro olemine!
Otsustasime minna kohalikule jaanitulele, aga mede koht võlus meid paigale jääma ja nii läks seegi õhtu omas lõkkesuitsus, saunaleilis, grill-toidus, veinimõnus. Öö? Öö tuli ikka valge ja valuline, ööbiku laksudes.
Laupäev. Päike on põrguline.
Pole sellist saaresõitu, kui ei käida Käina külje alla asuvas samaaria kaupluses. Sai siis jälle poodletud ja allaeurised hilbud kaasa ostetud. Edasi sadamasse uutele tulijatele vastu. Seejärel taas hobuste manu. Agnes püüdis vaikselt märkamatuks jääda, lootes, et ehk valge asemel saab vähe ärksama saba alla, ent võta näpust - Prunts siis Prunts. Vasak jalg jalusesse, parema ja vasku käega sadulast kinni ja hoplaaa! Agnes maandus teisel pool hobust, tolmusel maapinnal. Uus legend oli sündinud! Tuli blond linnast, katsus elus teist korda hobust, võttis hoogu ja hüppas (õigemini rullus) üle hobuse. Prunts ei saanud arugi, mis toimus. Teine katse õnnestus ja Puhh-Agnes hoidis seekord ratsmeid kõvasti peos ning oli valmis uuteks katusmusteks. Nagu traavimine. Traavimine on mõnus kui õige nõks käes - tuleb sadulas jooksurütmis korra püsti tõusta ja siis jälle istuda: niimoodi - nõks ja üles! nõks ja alla! nõks ja üles! nõks ja alla! Vahva oli. Prunts allus kenasti mu musihäälitsusele ja ratsmete pingutamisele ka. Prunts mõtles: "Polegi see blond Puhh midagi nii sinivereline kui alguses tundus." Ehk siis järgmine kord saan vähe ärksama ratsu? Palun?
Pärast ratsatundi tuli rattasõit Sääre tirpi. Ma läksin Lõppu. Taas ja iseendana. Iseendaga olema ja Kellegiga rääkima. See minek on nagu ... ei oskagi kirjeldada. Sa lihtsalt lähed ja su mõtted saavad kuju ja hääle - annad need endast ära ja palud, soovid oma soovi. Tänad ja liigud tagasi. Klaarimana. Rahulolevamana.
Maasikad kadakate vahel, ümber ja sees. Juunikuu lõhnab maasikaliselt. Trio hajub oma noppimistegevuses laiali. Mõtled ja need mõtted on magusad. Päike kütab selga. Tops täitub uimaselt ent siiski (tulem on sügavkülmas toormoosiks).
Naastes oleme täis suve ja lusti. Jälle lõke, jälle saun ja naistejutud. Suvi.
Kuradi-kurat, küll lahkuda on paha. Õnneks teeme seda piisavalt vara, et ei ole võimalust kurbliselt hüvasti jätta. Kiirelt sadamasse ja kiirelt praami. Mõtted on hajevil, hing ei jõua valutama hakatagi. Puhh ja Notsu sõlmivad kokkuleppe, et esmaspäeval algab uus elu.
Linna sõidame läbi Nõva. Karikakarde valged ja lupiinide lillad väljad - meeletult ilus ja kirgastav. Küll on ikka loodus fantastiline!
Kodus.
Täna tõden, et juuni, kui suvekuudeist neitsilikum ja sädemeid pilduvaim, on möödanik.
Veel puistab oma mahlast lõhna jasmiin ja päike käib endiselt kõrget rada.
On juulikuu.
Kommentaarid
Postita kommentaar