Aias uinumas

Roosiõite vaht paitab vaadet ja magus, kergelt imalgi lõhn ergutab ninasõõrmeid. Suure suve süda. Teel oma küpsuse poole. Lindude sädin täidab õhu liikumisega ja mesilaste sumin toonitab ühtlases tremolos seda segamini sümfooniat.
Sirutan varbad pikaks ja muru kõditab taldu.
Mõtlen: see on see on see...
Sellises aias, valge mööbli, rooside lumma, jasmiiniheki salapärase müüri taga võiksi igavesti olla. Suvi ei lõpe iial ja kiiret pole küüne jagugi.
Aiapurskkaevu rõõmus vulin suigutab.
Liblikate tants. Või on need haldjad?
Silm vajub kinni.