Keha

Mõnikord on tahtmine iseenda vastu astuda nii suur, et …

***

Poen, õigemini surun end oma maisest kestast välja. Olen sunnitud.

Mu eeterkeha taskeerib hindavalt seda põrandal lebavat füüsilist kesta. Nähtamatu käega kratsib olematut kukalt ja mõtleb, et kas ma siis sellist keha tahtsingi w? Valisin enda teada ikka sellise, et hing kenasti sisse mahub ja et oleks avarust, kus häid ideid, ilusaid mõtteid teoks teha.

See keha aga, nagu õhust tühjenenud kummilelu, lebab värvitu ja õnnetuna maas.Närtsinud ja elutu. Minu keha.

Selge, et mul on kaks võimalust: kas alustada uuesti, täiesti otsast peale uues kuues või turgutada see kortsus kostüüm taas kandmiskõlbulikuks.

Ilmselgelt on mu missioon veel täies mahus tegemata-kogemata. Samas – see kest-kodu mäletab koosoldud väga toredaid aegu ju ka. Seega kaldub valik selle õnnetu moega kombinesooni poole. Mh.

Mu astraalkeha ohkab. Haarab nähtamatute kätega rabedalt maast kesta ja raputab seda tugevasti – kõik loksub ja logiseb. Paar vaibakloppimise liigutust ka ja siis vinnatakse kest vanni, pessu. Seebitus maheseebiga – pH on igati normidele vastav: küürin nuustikuga ja masseerin õrnalt kesta nägu, kaela, rindu. Kõht, puusad ja jalad saavad korraliku harjamise – mis ajast ma allpool kaela asuva tähelepanuta jätsin? Niipea kui mõtted sirutusid pealpoole pilvi, on keha end mahuliseks kasvatanud. Vahukomm. Maitsetu ja sültjas. Võeh, kas mu valik ikka on õige?

Sellised juuksed? SELLISED JUUKSED? Ihukarvad tõuseks püsti, kui need astraalkehal olemas oleks. Noh, see eest neid udemeid kestal vähemasti on. Rääkimata elutäppidest, kortsvagudest ja armidest, millest igaühel oma lugu jutustada, aga neid ma ei kannata kuulata – kui keha ise on nendega leppinud, siis mis tähtsust neile tähelepanu pöörata üldse on? Mul mitte, aga nendel teistel kestadel on aegajalt piidlevad silmad, siis ma teen teisele astraalile etteheiteid, et õpetagu oma keha käituma või mingu ja uurigu end parem  ise peeglist.

Juuksepusa on puhas, lõhnab nõrgalt jasmiini järgi ja vesi tilgub salkude otstest vannitoa põrandale. Olgu siis pealegi sellised. Mähin need hellalt rätikusse.

Kuivatan kesta froteerätikuga. Nii, kuskil siin kreemitotsikute seas on ollus, mis lõhnab taevalikult. Ahah, see ongi! Kreemitan kesta pealaest jalatallani niisutajaga sisse. Keha nahk muutub pehmeks ja õrnaks. Vajutan olematu sõrmega - vetrub.

No täitsa ilus pamp ju tegelikult! Juuksed on vaja veel sirgu harjata ja föönitada.

Käkitegu. Tulemus pisut lendlev ja kohev juus. Täitsa minu kestalik. Muigan olematu suuga. See on lõbus – kanda oma kesta eest väliselt hoolt. Punun patsi ka või koguni kaks? Ah, las olla tuulel ka tegevust.

Nägu. Mis sellega ette võtta? Kest on sellega rahulolematu. Ma tean küll. Leian veel ühe tuubi, lasen sellest välja hernetera suuruse koguse ja libistan kergelt mööda suletud silmanurki, huulejoont. Ah et selline ma siis paistan teistele. Minu Oma nägu.

Kulmukaar on kõrge ja konkreetne, niisamuti põsesarnad, mis mõnikord rohkem välja paistavad, siis jälle vähem.  Oot, saan välise korda, tuleb sisepuhastus. Jaa-just! Sidrunivesi ja portsjonid kaalun samuti kõik enne üle, kui suu poole liikumine algab. Ses mõttes on mul suur töö ees – ületada ja veenda kehateadvust, et minu otsused on tema kasuks, samas kui tema otsused on ta viinud nii kaugele, et mul oli tõsine plaan välja kolida.

Lebab mu kostüümkeha. Abitu ja alasti. Minu maine kodu. Niimoodi peale vaadatuna pole sel ju häda miskit. Kas peakski? Hõljun selle kohal nagu armastaja ja kogen selle tugevat ja mõnusat tõmmet endasse. Minu kallis ja kaunis! Kuidas saaksingi Sind jätta!

***

Avan silmad. Pisut jahe on. Olen alasti. Mõttehämu – miski nagu tuleb meelde, samas ei tule ka. Kerge õõtsumistunne kui merel. Mis minuga juhtus? Tõusen istuma. Suu kuivab.  Käe ulatusse jääb punane pleed. Mähin end sellesse. Tõusen püsti.

Astun nagu esimest korda.

Vannitoa peegel vaatab mind ja mina teda. Astun sellele lähemale ja vaatan otse oma vesihallide silmade sisse. Sealt pilgutab mulle keegi vastu, lustlikult ja sõbralikult. Ma tahan rohkem näha, aga ei anta.

Keegi, kes minus elab, kelle kodu ma olen. Kes on minu sees õnnelik ja keda ma armastan.

Jäägitult.