Vihmamasendus

Masendus tilgub mööda kuivama pandud vihmavarju põrandale. Tilkadest tuleb peopesa suurune lombiniru. Hale ja  häbenev kogum vett. Kellel enne puudu oli, on saanud selle rohkem kui kuhjaga. Vihmamasendus.
Eri sorti vihmad. On neid, mida tervitad rõõmuga: see hele ja kerge, mis toob asfaldist välja lõhna ja mille märg pai on soe; seenevihm metsas, mis lõhnab sambla ja männiokaste järele. On sadusid, mille eest paged aknaruloo taha: tige-terav vihm kui hala; tugev ja külm rabistamine - viha, viha, viha...
Vihm, mis peksleb vastu vaguniakent, teades, et olen kättesaamatu. Ent seda tigedamalt lööb siis, kui avan oma suviselt rõõmsa vihmavarju. Pole see vihm, pole see vari.
Sadu lakkab. Märjad põllud, märjad majad, uulitsa ligunenud servad, mornid inimesed ja eluhall meri.
Tänavad läigivad ja rentslid pahisevad ahnelt, jõudmata ahmata seda sülle sadanud sõõmu rõõmu.
Läbileotatud kingad, tilkuv kleidiäär ja niiske patsiots - mille eest, tahaks küsida?
Vihma tuhm naer vastu aknaplekki.