Kui armastus sureb
Päevad pudenevad nagu tilgad aegamisi veega täituvasse nõusse. Anum, mis kunagi pilgeni täis, on tühjenemas. Ikka tilks, tilks, tilks...
Sa tead, kuidas sureb armastus? Ei? Tahad teada? Ka ei?
Muigan. Minu käes on hetkel võim ja ma teen seda, hoolimata vastuväidetest.
Võin pikalt pajatada. Pikalt ja nii, et agoonia kandub Sulle üle ja koged valu, seda iga raku pisimagi osaga tunnetades, tajudes hääbumist ja aina suurenevat tühjust.
Kõigepealt on segadus. Arusaamatus ja nõutus. Mis toimub? On see loomulik? Küsimuste periood. Üürike, ent vastikult südant puperdama ajav ja ennast hävitavaid tegevusi täis.Otse loomulikult tekib kõrgendatud huvi: kus-kellega-millal. Sellele järgneb see iiveldama ajav uurimistöö.
Armastus üritab reipalt pead püsti hoida ja kordab mantrat, et see on meelepete, kõik on tegelikult korras. Süda üürgab - ei ole ju! Hing manitseb tagasi hoidma. Kahe vastu ei saa. Armastus peidab oma põhjatud silmad ja täitub kurbusega. Kurbuse sõber on äng, kes omakorda lööb kampa vihaga.
Su keha ei saa aru, mis toimub ja nõuab lõivu - sööd kõike, hoomamata täpselt mida, või ei söö üldse. Keha toitumas iseendast. Koos oldud aeg näitab meelega parimaid pilte vaheldumisi halvimatega.
Päeval on külm, ööd on jäised. Hommik on hirmutav, õhtu talumatu.
Armastus tuhmub tasapisi, muutudes mõõtmatust mõõdetavaks, üha kahanedes ja värvi kaotades.
Lõpuks on alles pisike krimpsus rosin, mida linnud ei noki ja loom nuhutab põlglikult.
Sinu-Minu pisike kortsus armastus. Juba peale vaatamine toob pisara silma ja nöörib kurgu kitsaks. See, mis paisus kui uhke puri meretuules, toetas kergelt vikerkaart ja helises igas silmapilgus, on nüüd tundetu ja elutu kübe, nagu kahe auguga hall nööp. Tuhmuva valu sümbol.
See sümbol saab maetud. Enda sisse, sügavale. Sellel kääpal käimine torgib mõnda aega. Pisitasa hakkavad tuhmuma mälupildid ja käigudki jäävad harvemaks.
Mitu hauda on? Üks? Kaks? Rohkem?
Armastuse surnuaed.
Uus Armastus tuleb siis kui tuleb. Ajaplaan lihtsalt selline. Ootamatu saabumine, heledalt kilksatav kellalöök.
Oled valmis?
Sa tead, kuidas sureb armastus? Ei? Tahad teada? Ka ei?
Muigan. Minu käes on hetkel võim ja ma teen seda, hoolimata vastuväidetest.
Võin pikalt pajatada. Pikalt ja nii, et agoonia kandub Sulle üle ja koged valu, seda iga raku pisimagi osaga tunnetades, tajudes hääbumist ja aina suurenevat tühjust.
Kõigepealt on segadus. Arusaamatus ja nõutus. Mis toimub? On see loomulik? Küsimuste periood. Üürike, ent vastikult südant puperdama ajav ja ennast hävitavaid tegevusi täis.Otse loomulikult tekib kõrgendatud huvi: kus-kellega-millal. Sellele järgneb see iiveldama ajav uurimistöö.
Armastus üritab reipalt pead püsti hoida ja kordab mantrat, et see on meelepete, kõik on tegelikult korras. Süda üürgab - ei ole ju! Hing manitseb tagasi hoidma. Kahe vastu ei saa. Armastus peidab oma põhjatud silmad ja täitub kurbusega. Kurbuse sõber on äng, kes omakorda lööb kampa vihaga.
Su keha ei saa aru, mis toimub ja nõuab lõivu - sööd kõike, hoomamata täpselt mida, või ei söö üldse. Keha toitumas iseendast. Koos oldud aeg näitab meelega parimaid pilte vaheldumisi halvimatega.
Päeval on külm, ööd on jäised. Hommik on hirmutav, õhtu talumatu.
Armastus tuhmub tasapisi, muutudes mõõtmatust mõõdetavaks, üha kahanedes ja värvi kaotades.
Lõpuks on alles pisike krimpsus rosin, mida linnud ei noki ja loom nuhutab põlglikult.
Sinu-Minu pisike kortsus armastus. Juba peale vaatamine toob pisara silma ja nöörib kurgu kitsaks. See, mis paisus kui uhke puri meretuules, toetas kergelt vikerkaart ja helises igas silmapilgus, on nüüd tundetu ja elutu kübe, nagu kahe auguga hall nööp. Tuhmuva valu sümbol.
See sümbol saab maetud. Enda sisse, sügavale. Sellel kääpal käimine torgib mõnda aega. Pisitasa hakkavad tuhmuma mälupildid ja käigudki jäävad harvemaks.
Mitu hauda on? Üks? Kaks? Rohkem?
Armastuse surnuaed.
Uus Armastus tuleb siis kui tuleb. Ajaplaan lihtsalt selline. Ootamatu saabumine, heledalt kilksatav kellalöök.
Oled valmis?
Kommentaarid
Postita kommentaar