Su maitse mu suus (1)
Olen sel varasel hommikutunnil rannal ainuke. Üritan end kipakal rannatoolil mugavamini istuma sättida ja tõmban villase pleedi hõlmad tihedamini enda ümber. Merelt tõusnud udu on paks, piimjas ja neelanud nii taamal seisva jahisadama, vetelpääste majakese; rutjunud end läbi rannaäärse puudesalu ja mähkinud endasse hotelli. Õhk lõhnab niiskust ja udu piserdab meresoola. Ma ei suutnud hotellitoa lämbes olla. Ei suutnud olla teadmisega, et ...
Kusagil seal udus kiiguvad ettevaatlikult suured kohmakad laevad - nende madalad udusireenid on üks põhjustest, miks mu öö räbalaks jäi. Samas on nende huugamises midagi rahustavat ja igavlikku. Kajakate kriiksatused selitavad mõtted klaariks ja ma üritan rahulikult möödunud õhtu sündmused uuesti läbi elada. Otsekui järelanalüüs, et mis oli hea, mis halb ja mida sellest siis õppida.
Mõtlen sellele, kuidas ma vastuvõtuks valmistusin: kogu see pikk spaa-protseduur, kleidi valik ja rahulolematus. Lõpuks langenud otsus vanale heale klassikale ja lihtsale föönisoengule. Ainult silmameik reetis, et ma olin rohkem vaeva näinud kui tavaliselt.
Kordasin üle ettepanekud, misa kavatsesin uute klientide saamiseks teha. Teadsin, et õhtusöögi lauanaabriteks on potentsiaalne investor ja üks kauaaegne klient. Teiste kohta mul teave puudus.Ilmselge viga. Viga, mida professionaalne headhunter endale lubada ei tohi! Nagu ma ei teaks, et tuleb taustatöö kodutööna ära teha. Tuhka iseendale pähe raputama olen ma kerge käega.
Lounge, kus vastuvõtt aset leidis, ei asunud hotellist kaugel - kõigest mõned turismile suunatud kvartalid edasi, siselinna suunas. "Pilgrim". Tegelikult meenutas koha interjöör pigem pubi kui lounge. Olin taaskord rahul, et jäin klassikalisele mustale kleidile truuks. Sobib igale poole, on ajatu ja elegantne. On nii minulik.
Rahvast oli ootamatult palju. Et üks kliendiüritus õhtusöögina korraldada, on nii noorele firmale nagu Presto! paras proovikivi. Aga ei saa salata - õhtu oli sujuv, sõnavõtud lühidad ja sai keskenduda peamisele: suhete uuendamisele ja uute tutvuste sõlmimisele. Loodetavasti ei rända mu uue kujundusega visiitkraadid mitte kohe prügikasti. Olulisem mulje jätmisest, on käitumine ja jälgimine. Minus ei ole enam seda noore põlvkonna uljust ja pealetükkivust. Võibolla tõesti on neil rohkem kliente, ent kolmandik neist on nii öelda tühjad padrunid. Minu klientuuri moodustab aga väike ent prestiižne seltskond: üks suur rahvusvaheline firma, paar riigiasutust ja aastaid tegutsenud väikefirmad. Äris on oluline vastastikune usaldus ja piiri teadvustamine: mida võib ja mida mitte.
Olin vestelnud paari tuttavaga ja joonud kaks pokaali vahuveini, kui tundsin ebalust ja tajusin seletamatut ärevust. Pöörasin pead ja ... seal ta seisis: elegantne oma lihtsas, pisut kortsus suvises ülikonnas, pokaal hooletult ühes käes, teise käega žestikuleerimas oma juttu, näol veidi üleolev ja iseteadev ilme. Jäin liiga pikalt põrnitsema. Pilk leidis pilgu. Hetk tühja vaatamist, siis lahvatas äratundmisrõõm. Nii tuttav vasaku suunurgaga muigamine - pahapoisilik ja meelas. Kerge silmapilgutus. Seisin kui halvatud. Suutisn oma vaate sellest rohelisest kiirgusest lahti tõmmata ja plaanisin ärevalt tegevust. Minna ära? Sundida end rahulikus, mitte välja teha, olla jahe ja eemalviibiv? Ma ei saanud veel lahkuda. Olin enne vestlenud peo peremehega, kes lubas tutvustada mind mehega, kellele võiksid minu teened ja meetod sobida.
Suundusin väliterrassile. Õhtu oli rahulikult suubumas öösse. Puulehed sahisesid mere poolt puhuvas tuules ja jahutas mu palgeid, üritades jahutada ka meelt. Võta end kokku, naine, andsin endale käsu. Ära meenuta, ära luba mälestusi ligi. Tõrju! Mediteerimisest on kasu - sundisin end rahulikult hingama ja äsjase kobrutama tõusva ärevuse kontrolli alla saama. Ma suudan, ma pean, ma saan.
Otsustasin otsida üles Marki, Presto! ühest asutajatest, lasta end tutvustada ehk tulevasele kliendile ja peale seda vestlust lahkuda.
Mark oli sõiduvees. Jagas laialt naeratusi ja komplimente. Eks oma osa oli selles ka joodud alkoholis, ent Mark on mees, kes jääb väärikaks ja ärimeheks igas olukorras. Imetlust vääriv omadus. Nähes mind enda poole tulemas, vabandas ta vestluspartneri ees ja liikus mulle avasüli vastu.
"Tore, kas pole?"
"On. Tõesti. Ma näen edu hõljumas".
Lai ja loomulik naeratus - ma usun, et enam mind petta pole võimalik. Teesklus reedab end terasel vaatlemisel alati. Mark on aus.
... ja järg tuleb ka, sest Su maitse on suus
Kusagil seal udus kiiguvad ettevaatlikult suured kohmakad laevad - nende madalad udusireenid on üks põhjustest, miks mu öö räbalaks jäi. Samas on nende huugamises midagi rahustavat ja igavlikku. Kajakate kriiksatused selitavad mõtted klaariks ja ma üritan rahulikult möödunud õhtu sündmused uuesti läbi elada. Otsekui järelanalüüs, et mis oli hea, mis halb ja mida sellest siis õppida.
Mõtlen sellele, kuidas ma vastuvõtuks valmistusin: kogu see pikk spaa-protseduur, kleidi valik ja rahulolematus. Lõpuks langenud otsus vanale heale klassikale ja lihtsale föönisoengule. Ainult silmameik reetis, et ma olin rohkem vaeva näinud kui tavaliselt.
Kordasin üle ettepanekud, misa kavatsesin uute klientide saamiseks teha. Teadsin, et õhtusöögi lauanaabriteks on potentsiaalne investor ja üks kauaaegne klient. Teiste kohta mul teave puudus.Ilmselge viga. Viga, mida professionaalne headhunter endale lubada ei tohi! Nagu ma ei teaks, et tuleb taustatöö kodutööna ära teha. Tuhka iseendale pähe raputama olen ma kerge käega.
Lounge, kus vastuvõtt aset leidis, ei asunud hotellist kaugel - kõigest mõned turismile suunatud kvartalid edasi, siselinna suunas. "Pilgrim". Tegelikult meenutas koha interjöör pigem pubi kui lounge. Olin taaskord rahul, et jäin klassikalisele mustale kleidile truuks. Sobib igale poole, on ajatu ja elegantne. On nii minulik.
Rahvast oli ootamatult palju. Et üks kliendiüritus õhtusöögina korraldada, on nii noorele firmale nagu Presto! paras proovikivi. Aga ei saa salata - õhtu oli sujuv, sõnavõtud lühidad ja sai keskenduda peamisele: suhete uuendamisele ja uute tutvuste sõlmimisele. Loodetavasti ei rända mu uue kujundusega visiitkraadid mitte kohe prügikasti. Olulisem mulje jätmisest, on käitumine ja jälgimine. Minus ei ole enam seda noore põlvkonna uljust ja pealetükkivust. Võibolla tõesti on neil rohkem kliente, ent kolmandik neist on nii öelda tühjad padrunid. Minu klientuuri moodustab aga väike ent prestiižne seltskond: üks suur rahvusvaheline firma, paar riigiasutust ja aastaid tegutsenud väikefirmad. Äris on oluline vastastikune usaldus ja piiri teadvustamine: mida võib ja mida mitte.
Olin vestelnud paari tuttavaga ja joonud kaks pokaali vahuveini, kui tundsin ebalust ja tajusin seletamatut ärevust. Pöörasin pead ja ... seal ta seisis: elegantne oma lihtsas, pisut kortsus suvises ülikonnas, pokaal hooletult ühes käes, teise käega žestikuleerimas oma juttu, näol veidi üleolev ja iseteadev ilme. Jäin liiga pikalt põrnitsema. Pilk leidis pilgu. Hetk tühja vaatamist, siis lahvatas äratundmisrõõm. Nii tuttav vasaku suunurgaga muigamine - pahapoisilik ja meelas. Kerge silmapilgutus. Seisin kui halvatud. Suutisn oma vaate sellest rohelisest kiirgusest lahti tõmmata ja plaanisin ärevalt tegevust. Minna ära? Sundida end rahulikus, mitte välja teha, olla jahe ja eemalviibiv? Ma ei saanud veel lahkuda. Olin enne vestlenud peo peremehega, kes lubas tutvustada mind mehega, kellele võiksid minu teened ja meetod sobida.
Suundusin väliterrassile. Õhtu oli rahulikult suubumas öösse. Puulehed sahisesid mere poolt puhuvas tuules ja jahutas mu palgeid, üritades jahutada ka meelt. Võta end kokku, naine, andsin endale käsu. Ära meenuta, ära luba mälestusi ligi. Tõrju! Mediteerimisest on kasu - sundisin end rahulikult hingama ja äsjase kobrutama tõusva ärevuse kontrolli alla saama. Ma suudan, ma pean, ma saan.
Otsustasin otsida üles Marki, Presto! ühest asutajatest, lasta end tutvustada ehk tulevasele kliendile ja peale seda vestlust lahkuda.
Mark oli sõiduvees. Jagas laialt naeratusi ja komplimente. Eks oma osa oli selles ka joodud alkoholis, ent Mark on mees, kes jääb väärikaks ja ärimeheks igas olukorras. Imetlust vääriv omadus. Nähes mind enda poole tulemas, vabandas ta vestluspartneri ees ja liikus mulle avasüli vastu.
"Tore, kas pole?"
"On. Tõesti. Ma näen edu hõljumas".
Lai ja loomulik naeratus - ma usun, et enam mind petta pole võimalik. Teesklus reedab end terasel vaatlemisel alati. Mark on aus.
... ja järg tuleb ka, sest Su maitse on suus
Kommentaarid
Postita kommentaar