Rannailm

Räägin nüüd Sulle sellest, et ma tahaksin tegelikult olla haldjas. Just-just, ära tee neid imestunud silmi. Ikka usud ju neid lapsepõlvemaa taguseid muinasjutte ja hägusasse mälestusse, et midagi oleks nagu ise näinud ka. Ma olengi võibolla haldjas. Selline trullakas ja naerulemb, sasine juuksepats vasakul õlal hüplemas. Nüüd naerad, jah? Naera-naera. Ma võiksin olla selline heasoovlik haldjamoor, mitte selline pire-pirts Peeter Paani Tinker-Bell, kellele meeldis kiusata. Ja armukade oli ta ka. Armukadedus? Hm. Ma pean selle üle üks päev mõtiskelma. Ega ma päris puhas ju pole. Sina?
Nii siis heatahtlik haldjas. Küsid - miks? Sest ma suudan olla sõbralik ja lahke ja teha head. Soovida head.  Näiteks kõigile neile, kelle läbi kannatanud olen: sõprade reetlikusele, noile meestele, kes poevad põue ja siis ei suuda põleda... Ah olgu, et läks nii, siis läks, olgu päev nende üle soe ja mõnus nagu mu viimane kalli.
Või siiski Kunks? See, kes soovib iseendale tõestada, et ... Võib-olla tõesti -  enne unistusi pöörata pilk iseendasse. Mida ma näen? Keda? Üht haldjameelset, suuresilmset last, kes hoiab peos saladusi? Või Naist, kelle terav pilk paneb vastassilmad põgenema?
"Trulla-la, trill-lal-laa" - laulad mu üle ja silmad kissis, pöörad pilgu päiksesse. Vastik! Mina sinna vaadata ei saa. Ei tahagi.
Tegelikult Sa ju üldse ei kuula! Rüüpad kulinal oma õlut ja naudid üht vähest ilusat suveilma, selle asemel, et mulle merele minemist pakkuda... Ma ei tihka küsida. Mulle ei meeldi "ei"-vastused ja need ümbernurga laused. Surun oma väsinud varabad sooja liiva ja mõtlen, et nüüd võiksid Sina sõna võtta. Sa vaikid?
Haldjameelne Kunks ja kapten Trummi kandidaat nr X rannas.

***
Kunksmoor ootas vaikselt, kuni mees rannalinal unne suikus.
Ta sõlmis lahti oma patsi, raputas sassis juukseid nii nagu vabaneks halbadest mõtetest.
Tõusis ja hakkas mööda rannaliiva edasi astuma. Majaka poole.
"Pole minu asi teda päikse eest kaitsta. Tema valik."