A nagu aeg
No ei saa ma armastusest enne teksti laduda, kui pole ajateemaga ühele poole saanud. Seda enam, et see ajaline väärtus ronib nii ehedalt mu ellu, et tahaksin tõsimeeli jalgu trampida.
Aeg. Eilne õhtu, mis juba aeg mineviku vormis. Mina puhkan, mul on ajatu suhe iseenda ja oma päevaga. Tõusen siis kui tõusen ja teen-söön-elan siis kui mulle sobib. Puhkus on see aeg, kui aeg ajab oma pükstelt traksid maha.
Nii siis on minu traksitud püksid kuskil rebedel ja mul pole sooja ega külma, kui need päris ära vajuvad. Olgu - kui jahdeam on, siis ikka hea, kui nad allpool põlvi liikumist ei takistaka ja pealpool põlvi soojust hoiavad.
Võtsin siis eilses minevikus ette kaks tuttavat. Korraga. Sõnum: Tsau-mis-teed? Saaks kokku millalgi?
Üks vastus: mul puhkust pole, teen oma tööd rõõmuga. Kui linna tagasi jõuan, heistan ja siis saame kokku.
Kohe klaar, et pole teineteist ammu näinud ja taasnägemine teeb rõõmu mõlemale. Ja mu positiivsust tõstis see, et kribis nii optimistlikult - teen tööd rõõmuga. Palju neid inimesi tänases Eestis on, kes teevad tööd rõõmuga?
Teine vastus: mul on homme pärastlõunal töö, kui kohtuda, siis enne tööd. Kirjutasin, et ennelõunal on mul endal planeeritud tegevused, et ehk ikka õhtul, pärast tema tööd või siis muul päeval. Vastuseks sain - mul vabad päevad kõik nii arvel, neid õieti polegi. Tööpäevadel on seal X-kohas tihti palju aega, siis saaksin linna peal tuterdada. Aga vabadel päevadel teen tööd kodus ja koduseid töid on ka hullult kogunenud.
Vot siis ma mõtlesin, et selles kirjas kumab ainult töö ja töö, mida tehakse selle pärast, et on vaja teha. Rõõmu ei kuskil. Rääkimata sellest, et alltekstist võib välja lugeda - mul ei ole aega sõprade jaoks.
Mu vastus on selline. Aeg, paraku, liigub kõigi jaoks samas tempos. Iga minut on ühes mõõtmes. See, kuidas iseendaga suhtled, kajab tagasi suhtlemises teistega. Sul ei ole iseenda jaoks aega, siis ei jagu neid hetki ka teiste jaoks. Toimetad oma elus rõõmustades, leiad Sa aega seda rõõmu ka teistega jagada. Isegi siis, kui Sul pole puhkust, isegi siis, kui Su elu kulgeb Segasummasuvila laadses kaoses, pidurda ja vaata kui kaugele oled oma elu võidujooksus jõudnud? Kes Su kõrval seal finišijoonel on? Kui üldse enam kedagi on...
Püsi rõõmus, kasvõi vägisi, sest alateadvus õpib ka nii. Heida oma ehitatud piirid ja tunne, kuidas tuul puhub, näe pilvepurjede lõputut seilamist taevakummil ja tea, et minul on Sinu jaoks aega. Alati.
PS Ja A nagu armastus? Nu kripleb sees, aga ütleb, et natuke toores, vajab ... aega :) Jo
Aeg. Eilne õhtu, mis juba aeg mineviku vormis. Mina puhkan, mul on ajatu suhe iseenda ja oma päevaga. Tõusen siis kui tõusen ja teen-söön-elan siis kui mulle sobib. Puhkus on see aeg, kui aeg ajab oma pükstelt traksid maha.
Nii siis on minu traksitud püksid kuskil rebedel ja mul pole sooja ega külma, kui need päris ära vajuvad. Olgu - kui jahdeam on, siis ikka hea, kui nad allpool põlvi liikumist ei takistaka ja pealpool põlvi soojust hoiavad.
Võtsin siis eilses minevikus ette kaks tuttavat. Korraga. Sõnum: Tsau-mis-teed? Saaks kokku millalgi?
Üks vastus: mul puhkust pole, teen oma tööd rõõmuga. Kui linna tagasi jõuan, heistan ja siis saame kokku.
Kohe klaar, et pole teineteist ammu näinud ja taasnägemine teeb rõõmu mõlemale. Ja mu positiivsust tõstis see, et kribis nii optimistlikult - teen tööd rõõmuga. Palju neid inimesi tänases Eestis on, kes teevad tööd rõõmuga?
Teine vastus: mul on homme pärastlõunal töö, kui kohtuda, siis enne tööd. Kirjutasin, et ennelõunal on mul endal planeeritud tegevused, et ehk ikka õhtul, pärast tema tööd või siis muul päeval. Vastuseks sain - mul vabad päevad kõik nii arvel, neid õieti polegi. Tööpäevadel on seal X-kohas tihti palju aega, siis saaksin linna peal tuterdada. Aga vabadel päevadel teen tööd kodus ja koduseid töid on ka hullult kogunenud.
Vot siis ma mõtlesin, et selles kirjas kumab ainult töö ja töö, mida tehakse selle pärast, et on vaja teha. Rõõmu ei kuskil. Rääkimata sellest, et alltekstist võib välja lugeda - mul ei ole aega sõprade jaoks.
Mu vastus on selline. Aeg, paraku, liigub kõigi jaoks samas tempos. Iga minut on ühes mõõtmes. See, kuidas iseendaga suhtled, kajab tagasi suhtlemises teistega. Sul ei ole iseenda jaoks aega, siis ei jagu neid hetki ka teiste jaoks. Toimetad oma elus rõõmustades, leiad Sa aega seda rõõmu ka teistega jagada. Isegi siis, kui Sul pole puhkust, isegi siis, kui Su elu kulgeb Segasummasuvila laadses kaoses, pidurda ja vaata kui kaugele oled oma elu võidujooksus jõudnud? Kes Su kõrval seal finišijoonel on? Kui üldse enam kedagi on...
Püsi rõõmus, kasvõi vägisi, sest alateadvus õpib ka nii. Heida oma ehitatud piirid ja tunne, kuidas tuul puhub, näe pilvepurjede lõputut seilamist taevakummil ja tea, et minul on Sinu jaoks aega. Alati.
PS Ja A nagu armastus? Nu kripleb sees, aga ütleb, et natuke toores, vajab ... aega :) Jo
Kommentaarid
Postita kommentaar