Kohtumine
Tulen kodust tulema. Heledate seinte paine või õigemini tõuge sunnib lahkuma. Liiberdi-laaberdi kuhu mujale kui randa. Vean end vägisi sedakord. Mõtted seisavad paigal ja kasvavad rohtu. Selgest veesilmast on saamas umbes tiigiauk. Ma ei tea, miks ja milleks. Lihtsalt on nii ja kõik.
Sulen õhtupäikeses silmad ja suletud laugude ees tantsib täppide virr-varr.
Hakkan kuulama. Selja taga sahiseb männihõrendik, kilked vasakul-paremal ja taga ka, rannalindude kakofoonia ja koera klähvid. Siis meri. Uups! Avan silmad.
Sinine ja kumer, lakkumas beeži liiva kui taignariismeis kausiäärt. Loksub ja logiseb. Paneb end vägisi vaatama. Hingele ei taha halba. Kellelegi ei taha tegelikult. Viin siis tuta-tuta oma närbi hingekodu jalutama. Käime koos, teineteise sees, ranna ühte otsa ja tagasi. Tossujäljed veepiiril lakutakse olematuks. Minu sammud! Minu jäljed! Kõõrutan pilgu selja taha ja tõesti - ma olen jäetud jäljetuks. Pole varju, pole jälgi. Mu must tuju prõmmib rusikatega kuskil hingekodu tagatoas ja mul hakkab paha.
Istun uuesti. Hea, et on veel vaba pink. Kuldsoojal õhtul on rand triiki täis istujaid, miilustajaid, sprodihulle ja vähem spordifanaatikuid, koerajalutajaid, armunuid, peresid ja peretuid, üksikuid ja üksildasi, triosid ja terveid ansambleid. Kuhu mina kuulun?
Surun end vastu pingi seljatuge ja vaatan voogamist. Õhtupäike linnas on hoopis midagi muud ku saarel. Kahvatukollane kuma vee ja taeva puutepunktis. Madal pilv pillab piisku. Minu nutmata nutt. Ometi kord teeb seda keegi teine. Tõmban dressipluusi kapuuts pähe ja vaatan oma nuttu pealt.
Tilgad teevad kuiva liiva täpiliseks. Kerge ümar auk. Auk-augus kinni. Päike ei saa loojumisega hakkama ja ma ei suuda seda lõppu ära oodata. Mis siis teistmoodi täna oleks kui eile? Või homme?
Näen kuidas ta tuleb. Vasakult. Minust pikem ja saledam. Ühepikkuste ja kindlate sammudega. Otse mööda veepiiri. Mul on hirm. Pelgan. Jälgin, kuidas ta üha läheneb ja läheneb. Süsihall seelik õõtsub ja võimendab ta samme. Minu Kunks! Tuleb ja tuleb ja ... ma vaatan talle otsa, sest mul ei jää mitte midagi muud üle. Ebaloomulikult suured ja mustad iirised pistavad oma pilgu otse minu pilku ja halvun. Muu kaob. On vaid see tulimust pilk. Mind tõugatakse, mind tõmmatakse, ma näen läbi selle pilgu Kunksust läbi ja seal, kus peaks olema ta jäljerida, seda pole - vesi neelab selle kohe, kui samm on astutud.
Kunks paotab huuled ja ma ei kuule mida ta räägib. Meri mühab liig kõvasti ja tuul puhub jälle valelt poolt. Ütlen Ah?
Tuline pilk kõrvetab, ma ei saa enam mitte millestki aru ja mul on korraga väga valus. Nii valus, et ma ei suuda endast välja anda ühtegi häält. Instiktiivselt surun end kokku, nii väikseks kui võimalik. Sulen silmad.
***
Ärkan. Pime on. Ma olen oma voodis. Ihu valutab ja mul on külm. Sikutan tekki rohkem enda ümber ja üritan uinuda. Silmad kinni ja ma olen taas Kunksu pilgu võimuses.
Mis see ometi on? Mida ja miks ma ei mõista?
Anna andeks, Kunks, võib-olla ma ei peagi aru saama, mida Sa mulle edastada tahad? Pean ma rohkem kirjutama? Sinust ja Trummist? Kuidas ootad?
Juhata mind otsani, sest ma olen praegu pude nagu Kalevi küpsis ja tea kust alata...
***
Kui tõusen, on hommik. Võid arvata, kas ootan õhtut, et avada rüpekas? Sa ei ta, mina aga küll.
Sulen õhtupäikeses silmad ja suletud laugude ees tantsib täppide virr-varr.
Hakkan kuulama. Selja taga sahiseb männihõrendik, kilked vasakul-paremal ja taga ka, rannalindude kakofoonia ja koera klähvid. Siis meri. Uups! Avan silmad.
Sinine ja kumer, lakkumas beeži liiva kui taignariismeis kausiäärt. Loksub ja logiseb. Paneb end vägisi vaatama. Hingele ei taha halba. Kellelegi ei taha tegelikult. Viin siis tuta-tuta oma närbi hingekodu jalutama. Käime koos, teineteise sees, ranna ühte otsa ja tagasi. Tossujäljed veepiiril lakutakse olematuks. Minu sammud! Minu jäljed! Kõõrutan pilgu selja taha ja tõesti - ma olen jäetud jäljetuks. Pole varju, pole jälgi. Mu must tuju prõmmib rusikatega kuskil hingekodu tagatoas ja mul hakkab paha.
Istun uuesti. Hea, et on veel vaba pink. Kuldsoojal õhtul on rand triiki täis istujaid, miilustajaid, sprodihulle ja vähem spordifanaatikuid, koerajalutajaid, armunuid, peresid ja peretuid, üksikuid ja üksildasi, triosid ja terveid ansambleid. Kuhu mina kuulun?
Surun end vastu pingi seljatuge ja vaatan voogamist. Õhtupäike linnas on hoopis midagi muud ku saarel. Kahvatukollane kuma vee ja taeva puutepunktis. Madal pilv pillab piisku. Minu nutmata nutt. Ometi kord teeb seda keegi teine. Tõmban dressipluusi kapuuts pähe ja vaatan oma nuttu pealt.
Tilgad teevad kuiva liiva täpiliseks. Kerge ümar auk. Auk-augus kinni. Päike ei saa loojumisega hakkama ja ma ei suuda seda lõppu ära oodata. Mis siis teistmoodi täna oleks kui eile? Või homme?
Näen kuidas ta tuleb. Vasakult. Minust pikem ja saledam. Ühepikkuste ja kindlate sammudega. Otse mööda veepiiri. Mul on hirm. Pelgan. Jälgin, kuidas ta üha läheneb ja läheneb. Süsihall seelik õõtsub ja võimendab ta samme. Minu Kunks! Tuleb ja tuleb ja ... ma vaatan talle otsa, sest mul ei jää mitte midagi muud üle. Ebaloomulikult suured ja mustad iirised pistavad oma pilgu otse minu pilku ja halvun. Muu kaob. On vaid see tulimust pilk. Mind tõugatakse, mind tõmmatakse, ma näen läbi selle pilgu Kunksust läbi ja seal, kus peaks olema ta jäljerida, seda pole - vesi neelab selle kohe, kui samm on astutud.
Kunks paotab huuled ja ma ei kuule mida ta räägib. Meri mühab liig kõvasti ja tuul puhub jälle valelt poolt. Ütlen Ah?
Tuline pilk kõrvetab, ma ei saa enam mitte millestki aru ja mul on korraga väga valus. Nii valus, et ma ei suuda endast välja anda ühtegi häält. Instiktiivselt surun end kokku, nii väikseks kui võimalik. Sulen silmad.
***
Ärkan. Pime on. Ma olen oma voodis. Ihu valutab ja mul on külm. Sikutan tekki rohkem enda ümber ja üritan uinuda. Silmad kinni ja ma olen taas Kunksu pilgu võimuses.
Mis see ometi on? Mida ja miks ma ei mõista?
Anna andeks, Kunks, võib-olla ma ei peagi aru saama, mida Sa mulle edastada tahad? Pean ma rohkem kirjutama? Sinust ja Trummist? Kuidas ootad?
Juhata mind otsani, sest ma olen praegu pude nagu Kalevi küpsis ja tea kust alata...
***
Kui tõusen, on hommik. Võid arvata, kas ootan õhtut, et avada rüpekas? Sa ei ta, mina aga küll.
Kommentaarid
Postita kommentaar