Suve alguses
Ma ei pea endale millegi tõestamiseks käima mööda hõõguvat söerada.
Ma ei näe mingit põhjust, et endale millegi tõestamiseks, peaksin sooritama hüppe langevarjuga.
Mul ei ole vajadust ronida pealpool pilvi tippude tippu, et tõestada iseendale - ma suudan.
Mida ma tõestada tahan? Mida ma endale kinnitama pean, et ma võin, saan ja suudan? Miks ma ma nii tegutsema peaksin?
Meri laulab mulle iga päev oma erilisel moel rahu ja kannatlikkust,
pilkude läbi tajun, et mu vaist on õige,
sõnadest kumab läbi see pilt, mida ma juba ammu tean.
Ma olen, ma elan, ma armastan.
Armastus on see, mille nähtamatuid jälgi ma leida püüan, päevades otsin, öödes igatsen. Otsin oma Armastusele pesa, et uus saaks minus kasvada, mida siis taas jagada. Endast anda ja anda ja anda. Nagu pisike aiapeenar või siis suur põllulapp täis õitsvat ja lõhnavatarmastust. Ilma emahooleta, kasvamas kõrgeks, üle pea, heljudes päiksesoojas tuules, mekkides pehmet vihma ja sosides maailma lihtsamat saladust.
Käin, ilma süte palavuseta, ilma tuulte pööristeta ja meeletute miinuskraadideta, Armastus avatud pihkudes ja otsin kohta, kuhu see poetada, sest uus annab juba oma tulekust märku.
Laine logib end kaldale sisse, lipsab üle mu päkkade ja toob mu unistuste seest tagasi. Prr! Liiv on märg, külm. Ühesilmne kajakas piidleb mind eemalt tõredalt ja kilksab korra. On's see etteheide?
Tõmban fliisi tihedamalt ümber keha ja hoian end iseenda embuses. Seal, lääne pool, otse mandritüki taga ja veel kaugemal, kuhu silmavaade ei pääse, on See, mida süda hüüda ei julge. Põksub vaid tugevamini. Mu EKG teeb jonkse ja ma ei pea endale enam mitte midagi tõestama. Ma tean. Lihtsalt tean.
Üks hommik algavas suves.
Ma ei näe mingit põhjust, et endale millegi tõestamiseks, peaksin sooritama hüppe langevarjuga.
Mul ei ole vajadust ronida pealpool pilvi tippude tippu, et tõestada iseendale - ma suudan.
Mida ma tõestada tahan? Mida ma endale kinnitama pean, et ma võin, saan ja suudan? Miks ma ma nii tegutsema peaksin?
Meri laulab mulle iga päev oma erilisel moel rahu ja kannatlikkust,
pilkude läbi tajun, et mu vaist on õige,
sõnadest kumab läbi see pilt, mida ma juba ammu tean.
Ma olen, ma elan, ma armastan.
Armastus on see, mille nähtamatuid jälgi ma leida püüan, päevades otsin, öödes igatsen. Otsin oma Armastusele pesa, et uus saaks minus kasvada, mida siis taas jagada. Endast anda ja anda ja anda. Nagu pisike aiapeenar või siis suur põllulapp täis õitsvat ja lõhnavatarmastust. Ilma emahooleta, kasvamas kõrgeks, üle pea, heljudes päiksesoojas tuules, mekkides pehmet vihma ja sosides maailma lihtsamat saladust.
Käin, ilma süte palavuseta, ilma tuulte pööristeta ja meeletute miinuskraadideta, Armastus avatud pihkudes ja otsin kohta, kuhu see poetada, sest uus annab juba oma tulekust märku.
Laine logib end kaldale sisse, lipsab üle mu päkkade ja toob mu unistuste seest tagasi. Prr! Liiv on märg, külm. Ühesilmne kajakas piidleb mind eemalt tõredalt ja kilksab korra. On's see etteheide?
Tõmban fliisi tihedamalt ümber keha ja hoian end iseenda embuses. Seal, lääne pool, otse mandritüki taga ja veel kaugemal, kuhu silmavaade ei pääse, on See, mida süda hüüda ei julge. Põksub vaid tugevamini. Mu EKG teeb jonkse ja ma ei pea endale enam mitte midagi tõestama. Ma tean. Lihtsalt tean.
Üks hommik algavas suves.
Kommentaarid
Postita kommentaar