Nädal enne pööripäeva

Kunks astus mõõdetud sammudega mööda kitsukest ja tiheda kadakaviiruga ääristatud rada. Otse läbi sooja tuule, läbi pisut pealetükkiva toominga lõhna, suunaga päikest oma rüppe ootava läikiva pinnaga mere poole.
Hing kerge, meel lilleline - mõnus viisijupp mänglemas huulil, ürditee termoskruusis ja kaenla all ruuduline pleed. Nii minnakse õhtut tooma, päeva saatma. Ennast lootusetu lootusega purjutama.
Hm.
Ikka need nõeltuikavad mõtted kui tige sääseparv. Minust üle käinud mees, kellest jäänud jälg on elav ja sügav, nõudes tummalt lisa ja veel. Nälg? Janu teise ihu järele, puutetundliku kurgualuse, kähinal sisse ja välja hingamise järele... Seotuse lõhna järele.  

Kunks raputas pead, et mõtted ka füüsiliselt eemale peletada. Lonks kruusist ja ühepikkused sammud jätkasid teed. Tuul tuli edelast ja kandis endas lisaks soojusele ka pehmust, puudutas julgelt naise nahka ja  juukseid. Paitus. Nagu... Järjekordne pearaputus.

Valgus oli kütkestav. Pikk päev, mis ehib end vargsi pööripäevaks, kui pruudieas neid, õrnroosa ja puutumata. Mitmes pööripäev mul see  siin laiul ihuüksinda tuleb juba? Ajal pole mõtet. Või on? Siis on, kui Tema läinud on. Siis jah teen ma kuukalendrisse mõttes sälgu, et sel pimedal ja tuulisel ööl tõi meri ta taas mu rüppe või siis et päike tõusis ja näitas silmapiiril ära eksimatult laiule suunduva punase spinnakeri. Aga suvisel pööripäeval olen ma üksi. Olgu, Süsi on ka. Tuleb jälle lõkkerida rannal - igale oma: taevas, maa, õhk, vesi. Lõke armastatule, lõke armastajale, tulease peaaegu üks, nii et ühe leegid puudutavad teist. Värelus ja sädemevihm, kus mahakukkunud maskid põlevad ära ja ...

Meri mängis tuliste päiksevihkudega. Päike puudutas laugjaid laineid ja kõdi-kihinas pingutasid nood oma tippe sulakullale vastu. Kui see pole kutse, mis siis? 
Linnud pidasid oma pidu ja ei lasknud mere-päikse flirdil end häirida. Kunks istus kaldakõrgendikul aastatuhandeid pooleldi maapõue peitunud lamedale ja soojale kivile, keris endale pleedi ümber ja viis pilgu silmapiirile.

Tühi triip. Selge viirg. Veel peaks üks reisilaev mööduma ja siis võivad sellesse pilti mahtuda vaid juhu-juhtunud laevad.
Päike laskus veele vastu. Aegamisi ja teades, mis tuleb - vaikne, valus ja magus vajumine. Meri neelab ja neelab kuni kaob viimnegi valgustriip... Kuldne vari vee kohal värelemas. Märguanne, et kõik pole siiski kaduv.  Looduse majakas.

Kes teab kust oma rännakult saabunud Süsi nühkis esmalt pea, siis küljega istuvat perenaist.
Sättis end samuti istuma. Nüüd jälgis horisonti kaks silmapaari. Neli helesinist silma, mille iiristes põles kutsuvalt kustuva päeva kuma.

Sina ei loo suhet, suhe loob end ise.

"Noh, Süss, aeg minna meilgi."

Kunks tõusis ja sammus vaevu tumenevas hilisõhtus kadakate sakkide poole. Kass, saba püsti, püsis ta kandades kinni.

Ja ööbik alustas.