Kui unustad
Omamoodi, pisut kummaline, kerge tõrjutuse maiguga on emotsioon mis valdab sind siis, kui sind ära unustatakse või siis peidetakse fraasidega "ma ei tea, mis ma teen", "ma ei ole kindel".
Lihtsalt öeldaksegi, et ma unustasin su ära. Nagu ma oleksin lehekülg klantsajakirjas, mida laptakse ainult üks kord. Milles asi? Mõistagi ja nagu loomulik on solvuda, et mis mõttes - unustad ära? mis mõttes pole kindel? Siis pöörad pilgu endale tagasi ja hakkad luubiga uurima, kus on see tibatilluke detail, mis selle maailma viltu on kallutanud.
Ütlen ausalt - ma ei tea.
Olen püüdnud ise olla mitte pealetükkiv, tagasitõmbunud kui näen, et teise silmis või olemuses asi vastu ei kaja. Aga kahju on, kui tegu on inimesega, kes teab su lugu peaaegu samahästi kui sa ise, kellega koos kõõksumiseni naerdud. Korraga pole tal enam aega, korraga unustab ta su ära. Ausus on kuskil haihtumas, sest selles tummfilmis on tajutav, et kõike ei räägita.
Mõtlen, et sõbrad on nagu üks suur jõgi ühes mõnusas sängis. On vasak kallas ja parem kallas. Tõenäoliselt on vaja aegajalt sellest ühtlaselt voolavast veest eraduda - teha oma säng ja panna ojanire uuristama ja uudistama uusi vasakuid ja paremaid kaldaid. Minu meelest on tore, kui see oja jõuab mingi aeg jõkke tagasi tõdedes, et ta on kui koju jõudnud, kaasas natuke võõrst pagasit ja uudiseid, mis jäävad kaugemale turvalisest vasakust ja paremast kaldast. Rikastab ja elavdab voolu. Kui oja ei naase - järelikult oli nii vaja.
Kumb ma olen? Turvalises jões liikuja? Oma sängi uuristav ojaalge?
Suhetel tuleb lasta minna - kui oled enda meelest teinud kõik, et sind mõistetaks, näidnud üles huvi ja saanud vastulöögina ikka savise kaldakänkra, siis enam ei proovi. Ei soovi ja ei proovi.
Olla unustatud või tõrjutud ei ole staatus mida keegi endale soovib.
Nii et, kulla sõber, mu vetevool viib mu edasi. Ma ei unusta sind, aga ma ei tee enam ühtegi katset, et sinuga koos vasakut ja paremat imetleda. Kui soovid, siis uurista oma teed ja olgu sinuga mu õnnistus. Võib olla suudmes kohtume kunagi.
Lihtsalt öeldaksegi, et ma unustasin su ära. Nagu ma oleksin lehekülg klantsajakirjas, mida laptakse ainult üks kord. Milles asi? Mõistagi ja nagu loomulik on solvuda, et mis mõttes - unustad ära? mis mõttes pole kindel? Siis pöörad pilgu endale tagasi ja hakkad luubiga uurima, kus on see tibatilluke detail, mis selle maailma viltu on kallutanud.
Ütlen ausalt - ma ei tea.
Olen püüdnud ise olla mitte pealetükkiv, tagasitõmbunud kui näen, et teise silmis või olemuses asi vastu ei kaja. Aga kahju on, kui tegu on inimesega, kes teab su lugu peaaegu samahästi kui sa ise, kellega koos kõõksumiseni naerdud. Korraga pole tal enam aega, korraga unustab ta su ära. Ausus on kuskil haihtumas, sest selles tummfilmis on tajutav, et kõike ei räägita.
Mõtlen, et sõbrad on nagu üks suur jõgi ühes mõnusas sängis. On vasak kallas ja parem kallas. Tõenäoliselt on vaja aegajalt sellest ühtlaselt voolavast veest eraduda - teha oma säng ja panna ojanire uuristama ja uudistama uusi vasakuid ja paremaid kaldaid. Minu meelest on tore, kui see oja jõuab mingi aeg jõkke tagasi tõdedes, et ta on kui koju jõudnud, kaasas natuke võõrst pagasit ja uudiseid, mis jäävad kaugemale turvalisest vasakust ja paremast kaldast. Rikastab ja elavdab voolu. Kui oja ei naase - järelikult oli nii vaja.
Kumb ma olen? Turvalises jões liikuja? Oma sängi uuristav ojaalge?
Suhetel tuleb lasta minna - kui oled enda meelest teinud kõik, et sind mõistetaks, näidnud üles huvi ja saanud vastulöögina ikka savise kaldakänkra, siis enam ei proovi. Ei soovi ja ei proovi.
Olla unustatud või tõrjutud ei ole staatus mida keegi endale soovib.
Nii et, kulla sõber, mu vetevool viib mu edasi. Ma ei unusta sind, aga ma ei tee enam ühtegi katset, et sinuga koos vasakut ja paremat imetleda. Kui soovid, siis uurista oma teed ja olgu sinuga mu õnnistus. Võib olla suudmes kohtume kunagi.
Kommentaarid
Postita kommentaar