enne kümmet
Enne kümmet on joodud kruusitäis aromaatset kohvi, keeratud padi känkraks pea alla ja avatud ümbrikraal. Mõeldud on mõtteid skaalal "milleks?mida?kelle pärast?" ja "kohe, homme, pärast".
Veniv ja valgenev on see hommik. Lubatud soodoma ja komorra ilma asemel pöörab end päike pivesallist välja ja voi-la! ilus sügispäev on alanud. Pisut nagu etteheitevgi - ärgake, te voodislamajad, tõuske üles, laisad ja lodevad.
Minu vabandus? Veel ei saa, sest sõnad tahavad tipitud saada ja laused jutuks koomist. Hm, mis imeline sõna see "kuduma". Kudu või koo? Konnad koovad konnakudu. Koo, ära kude! No vot selliste asjadega ma oma hommikut naudin, enne kui tõuseb minus see, kes kamandab kõik tolmurullid keskpõrandale kokku rivvi ja hakkab tegema tolmuimejaga neile drilli. Siis tuleb mopp ja vesi. Siis silmapliiats.
Aga too veel pole ärganud, nii et kasutan juhust ja tipin. Kümneni on veel aega.
Lugesin nii tund tagasi Directorit. Jälle kinnistus või sai tumedama tooni see, mis mu sees paar viimast nädalat on pulbitsenud - mõned valikud on tehtud su enda poolt selleks, et kogeda kuidas see siis töötab sinus kui tervikus. Et kuidas keha hakkab protestima, kui ego ei tee kuulma ega märkama, et miskit on kõvasti kaldu.
Olla iseenda eksperimendi katsejäneseks on ohtlik, aga kui muud moodi ei saa, siis tuleb katsetada.
Inimene on kõikvõimas. Mina olen võimas. Selmet jalutada distants läbi ühtlases tempos, ma sörkisin ja kõndisin ja siis jälle sörkisin natuke ning sammusin pikema lõigu. Ei talu rutiini? Mhmh. Saab kiiremini läbi?- no jah. Elus see nii ikka ei ole - november tuleb ikka kuu aja pärast ja mitte kaks nädalat varem. Elu ei saa võtta kui distantsi, teoreetiliselt jah: sünd-surm, aga ajapiir (jälle see väljamõeldud kriteerium!) on läbijale teadmata, hoolimata, et stopper tiksub juba ammu.
Ai kuidas mulle meeldiks kokkusaamist määrata nii: saame kokku siis, kui päike on tõusnud üle metsa ja vari langeb paremale; või - kohtume pärast vihma. Muidugi võib juhtuda, et siis ei saadagi kokku, aga kes mängida mõistab, see leiab ka mängukaaslased.
Nii. Nüüd hakkas keegi ärkama. Urr, las ma veel... Eip. Päike toas ja tolmurullid vajavad vilet.
Veniv ja valgenev on see hommik. Lubatud soodoma ja komorra ilma asemel pöörab end päike pivesallist välja ja voi-la! ilus sügispäev on alanud. Pisut nagu etteheitevgi - ärgake, te voodislamajad, tõuske üles, laisad ja lodevad.
Minu vabandus? Veel ei saa, sest sõnad tahavad tipitud saada ja laused jutuks koomist. Hm, mis imeline sõna see "kuduma". Kudu või koo? Konnad koovad konnakudu. Koo, ära kude! No vot selliste asjadega ma oma hommikut naudin, enne kui tõuseb minus see, kes kamandab kõik tolmurullid keskpõrandale kokku rivvi ja hakkab tegema tolmuimejaga neile drilli. Siis tuleb mopp ja vesi. Siis silmapliiats.
Aga too veel pole ärganud, nii et kasutan juhust ja tipin. Kümneni on veel aega.
Lugesin nii tund tagasi Directorit. Jälle kinnistus või sai tumedama tooni see, mis mu sees paar viimast nädalat on pulbitsenud - mõned valikud on tehtud su enda poolt selleks, et kogeda kuidas see siis töötab sinus kui tervikus. Et kuidas keha hakkab protestima, kui ego ei tee kuulma ega märkama, et miskit on kõvasti kaldu.
Olla iseenda eksperimendi katsejäneseks on ohtlik, aga kui muud moodi ei saa, siis tuleb katsetada.
Inimene on kõikvõimas. Mina olen võimas. Selmet jalutada distants läbi ühtlases tempos, ma sörkisin ja kõndisin ja siis jälle sörkisin natuke ning sammusin pikema lõigu. Ei talu rutiini? Mhmh. Saab kiiremini läbi?- no jah. Elus see nii ikka ei ole - november tuleb ikka kuu aja pärast ja mitte kaks nädalat varem. Elu ei saa võtta kui distantsi, teoreetiliselt jah: sünd-surm, aga ajapiir (jälle see väljamõeldud kriteerium!) on läbijale teadmata, hoolimata, et stopper tiksub juba ammu.
Ai kuidas mulle meeldiks kokkusaamist määrata nii: saame kokku siis, kui päike on tõusnud üle metsa ja vari langeb paremale; või - kohtume pärast vihma. Muidugi võib juhtuda, et siis ei saadagi kokku, aga kes mängida mõistab, see leiab ka mängukaaslased.
Nii. Nüüd hakkas keegi ärkama. Urr, las ma veel... Eip. Päike toas ja tolmurullid vajavad vilet.
Kommentaarid
Postita kommentaar