Tõmbetuul

Tõe tõmbetuul tuhiseb täpselt niikaua kui jõuad otsusele. Õigele otsusele. Oma teel peatumine ei tee kellelegi halba, pigem laseb tunda reaalselt seda, mis sinuga koguaeg kaasa on liikunud. Peatudes tunned, kuidas tuulehoog sinust mööda läheb, sinust sõltumata ja ...tõeliselt hoolimata.  Tõmbetuul, tõuketuul. Peavalu ja nohu, vappekülm, mis riismeid raputab. Sõnatult lausudes Kui sa nüüd veel ei mõista, siis ma ei saa sinda säästa... 
Seisad. Selja taga peatuvad sinuga koos su otsused, valikud, minevik. Aga sa ei pööra pead. Poolsuletud raske pilk kukub saapaninadesse. Püsid, sest see on ju ainult ... hetkeks. Hetk võib pikem olla kui päev. Tõetuule terav iil leiab üles su kaitsmata näo. Puhub klaarilt ja karmilt, sest teisti ju ei saa. Siis, just siis kui tajud, et see tõuge ei ole enam tagant vaid puhub otse eest, vaatad üles ja lased sel sündida. Tuul tõukab ära su silmist kõhkluse ja hingest kahtlused, hirmud ja mõtted, kätest pideva kaitsetuse, kehast teeskluse, põlvist ebakindluse, siis tead, et see jahe iil viib selle, mis su selja taga end peidab, kaugele, andes sulle nii edumaa, et minek oleks kerge ja puhas, rõõmus ja aus, sest sa oled seda väärt. Iseendas ja kõikides su otsustes.