Tuul

Tuul tuli peale uue päeva kolmandat tundi. Esialgu justnagu hiilides ja proovides, et siis üha kasvava hooga raputada kõike, mis ette jääb. Otse veepinna lähedalt sikutas üles teravatipulised lained ja lükkas nad vastu laiuservi sassi, nii et lained ei teadnud kas liikuda edasi või tagasi või jääda hoopis sinna kuhu nad loobiti. Kadakad kehutasid oma torisevaid oksi ja pudenesid rõõmuga kuivanud okastest.
Tuul tungis üha edasi ja vehkis oma lipuga mööda rannamände, mis õõtsusid omaenese latvade raskuse all, ägisedes kui vanad kulunud kiiktoolid, mis enam kiikuda ei jaksa.
Rannariba liiv laulis düünides nukrusest ja igatsusest.
Kõik kõikus, terve laid oli tuulele tallata. Sõjakalt ja vallutaja uljusega kiskus ta lahti maja eesukse, lõgistas nii kaua aknaluukides, kuni need vabanesid kammitsaist ja hakkasid kolksudes seinaga kontakteeruma.
Tuul tuhises majja sisse ja vehkis laiali kõik mis lahtiselt lebas: padjad ja toolikatted, kardinarõngad kiljusid ja tilisesid, pleedist sai sinine tuulepuri, lehed Kunksu kirjutuslaualt, kümned, sajad, täiskirjutatud ja redigeeritud. Kui linnuparv, mis leidis tee uksest välja laia maailma.Tühi maja lõgises ja sisises.
Meremühin needis ja kiitis, otsustamata tegelikult, mida ta tahab.
Saar oli sassis ja segamini, adruvallid tõugatud otse majatreppi.
Laiali pillatud oksaräga näitas ära suuna, kuhu tuul oli suundunud.

Keskpäeval astus Kunks maha praamilt. Tuul puhus veel, aga ta jõud oli ammu raugenud. Kunks kohendas seljakoti rihmasid ja sidus seljakoti külge veel ühe koti. Seljakott oli päris raske. Seelikusaba pistetud vöö vahele, hakkas ta laiule kahlama. Poolel teel, merevesi pisut üle põlve, ujusid veepinnal valged paberilehed.
Kunksu süda aimas halba. Ta kahlas jõudsamalt ja kiiremini, haarates käigu pealt kaasa niipalju märgi paberilehti kui käe ulatusse sattus. Ta ei tajunud  enam ei aega, et turjal lasuvat kotiraskust.

Laiule jõudes seisis ta jõuetult ja vaatas tormituule tagajärgi.
Laid polnud seda nägu mis lahkudes.
Kunks kissitas silmi ja vihane trots kogus end allpool südant.

Liivaribal tõusid leegid öötaevasse. Päris korralik lõke oli - kadakaräbu, männioksad, teab kust kaldale uhutud lauad. Kunks seisis lõkke ääres ja viskas  ükshaaval tulle mereniiskeid paberilehti, mis kerge susinaga tuld võtsid. Sõnad põlesid ära ja lendasid laiali.

Saarerahvas pani tähele lõket ja arvasid, et näe nõida, ju nüüd loitsib ja tantsib seal oma nõiatantsu. Kunks aga lihtsalt seisi, silmas pisarad, mis peegeldasid valusaid leeke.