Ootusvalu

Kell tikusb. Õigemini ei tiksu, aga numbrilaud helendab ja loeb kasvavaid minuteid. Minutitest saab tund, siis kaks ja enam. Terve päeva kestnud hele elevus, roosa nagu lapse rõõmus õhupall, pleekib tundide kogunedes ja vaikse sisinaga tühjeneb kortsus ja nukraks tombuks.
Nii kirjeldan tunnet, mis valdab, kui su sisse on teinud pesa tilluke lootus. Lootus, mis tegelikult on soovinud saada suureks. Kõigil on õigus loota. Uskuda ja loota. Usk toidab lootust. Kes toidab? Minu enda usk minu enda lootust. Minu enda istutatud seemet.
Põrnitsen seda potitatud taime - nõrguke on teine, mis sest et pandud parimasse mulda ja kastetud hoolega, asetatud päiksele näha ja külma eest peitu.
"Nõrk oled naine, nõrk", muigab Kunks ja kõnnib kerge pearaputusega minema.
Ja jälle üksi. Abitu oma lootuse-sõltuvuses südamega. Kurku pigistamas paisuv äng, mis valmistab ette pisarate triumfi.
Kuskil on kustunud lootuste maa ja üks närbund lootus on asunud sinna poole teele. Pea norus ja maadligi. Madalam kui merd puutuv pilvekõht. Tihkudes ja tilkudes, märg jäljerida sumbumas öösse.
Maga hästi, mu maailm.