Kunksu lood: Kiri mandrile
Päevad on lühikeseks jäänud. Küünalde aeg. Kui ma eile õhtul toa küünlavalgeks läitsin, tuli taas rahu. Kogu viimase kuu kaamos põles neis pisikestes leekides ära, otsekui jäädav hüvastijätt. Eile suutsin juba mõelda, et kogu mu jutukogu lendas lehtedena lahkuva luigeparvena ära - sinna kus on soojem... Osa põletasin ise, oma läbitud ja kogetud elu, suures heledas lõkkes. Ju see oli kui hädatuli, sest peale seda randus mu laiul üks kalapaat, kipperiks ei keegi muu kui Sander. Et äkki on nõial miski häda või nii.
Ei olnud midagi, pistsin talle lahkumisel hea-tunde-teepaki taskus. Tänan muretsemast.
Kui nad vaid seal saarel teaks, et inimlikust lohutusest on vähe abi. Mind aitab see, kui südaöises virmaliste tantsus näen vilkasmas pilku, mis jaaniööl mu akna taga valvas.
Üle aja võtsin kätte arvuti ja tippisin read uuest loost. Teadlikult arvutisse ja mitte enam pliiatsi ja paberi abil. Natuke naljakas ja imelikki, aga ma ei soovi enam riskida ei tuule ega tulega.
No ja nüüd see kiri siis Sulle.
Ma olen alati sügist oodanud. Kartnud ja oodanud. Sügis on... on imeline oma kirevas nukruses. Meri on hall, vilksates aegaajalt smaragdrohelist sisse. Klaar ja külm puude, mis paneb mind õhku ahmima. Ma oli ta peale tige. Tol korral, kui tulin ja oma ligunenud lauseid ta laineil nägi. Aga tegelikult tahtis ta head - anda tagasi mulle mu sõnad... Sõprus on taastatud ja armastus... armastus ei olnud kadunud. Lihtsalt mu emotsioon oli kibe. See tuul... Mul pole õigust teda hukka mõista, aga ma ei suuda teda ka mõista. Kas see oli kellegi käsi, mis mu hoole ja vaeva, mu talletatud rõõmud segi paiskas, minema viis? Oli sel määratudki mitte kunagi ilmuda? Ah, ma ei tea. Ma ei peakski enam sellele mõtlema.
Järjekordne lahkuv kolmnurk kõhuka pilvemassi all. Ilus on nende minek, ilusam nende tulek.
Laiu roheline vanub vaikselt. Ühe rohkem on beeže ja hallikaid toone, kollane pleekub ja punansest saab mädapruun. Ja need lõhnad! Mmm, küpsuse lõhn. Aja kulgemise aroom. Meretaguse tuule vürtsikas hõng. Aeg, mida ma ei jaga mitte kellegi teisega. Sügis on minu päralt ja minu oma.
Ma olen pisut väsinud. Vana? - kujutan, et nii küsid ja kergitad kulme. Ja-jah, ka mina saan vanaks. Vanaks naiseks. Kehaline küpsus nõuab, et hing tuleks järgi. Üle mitme aja suutisn täna jälle peeglisse vaadata ja tead, seal ei onud teda, keda ma koguaeg olen näinud. Oli üks jumetu ja jõuetu nõia nägu. Mul pole vist enam tahtmistki seda legendi muuta, et see laid on nõiutud ja sellel elab üks nõid.
Ämblikud on oma võrke tugevdanud - vihmavalingud on rasked ja veepärlite püüdmine pole võrgule hea.
Roobitseisn oma aiamaad ja korjasin uude lõkkesse surnud taimevarsi. Piparmünt on mul sel aastal ilus ja toime tugevam kui varem - lõhn jõuab sõõrmeisse juba siis kui käe ta poole sirutan.
Nüüd ma siis istun ja tipin Sulle, piparmündiaroom ümber mu olemise. Vihmasabin tuli merelt ja tikib nüüd oma teksti vastu aknaklaasi. Hm, Süsi tuli tuppa, kasukas märg ja pilk... tuuline. Noh, selge.
Teen tule kaminasse ja me lubame endale ühe vananaiste õhtu.
Kunks
PS Ole kena ja saada mulle T. aadress - tahaks temaga üht mõtet jagada. K.
Ei olnud midagi, pistsin talle lahkumisel hea-tunde-teepaki taskus. Tänan muretsemast.
Kui nad vaid seal saarel teaks, et inimlikust lohutusest on vähe abi. Mind aitab see, kui südaöises virmaliste tantsus näen vilkasmas pilku, mis jaaniööl mu akna taga valvas.
Üle aja võtsin kätte arvuti ja tippisin read uuest loost. Teadlikult arvutisse ja mitte enam pliiatsi ja paberi abil. Natuke naljakas ja imelikki, aga ma ei soovi enam riskida ei tuule ega tulega.
No ja nüüd see kiri siis Sulle.
Ma olen alati sügist oodanud. Kartnud ja oodanud. Sügis on... on imeline oma kirevas nukruses. Meri on hall, vilksates aegaajalt smaragdrohelist sisse. Klaar ja külm puude, mis paneb mind õhku ahmima. Ma oli ta peale tige. Tol korral, kui tulin ja oma ligunenud lauseid ta laineil nägi. Aga tegelikult tahtis ta head - anda tagasi mulle mu sõnad... Sõprus on taastatud ja armastus... armastus ei olnud kadunud. Lihtsalt mu emotsioon oli kibe. See tuul... Mul pole õigust teda hukka mõista, aga ma ei suuda teda ka mõista. Kas see oli kellegi käsi, mis mu hoole ja vaeva, mu talletatud rõõmud segi paiskas, minema viis? Oli sel määratudki mitte kunagi ilmuda? Ah, ma ei tea. Ma ei peakski enam sellele mõtlema.
Järjekordne lahkuv kolmnurk kõhuka pilvemassi all. Ilus on nende minek, ilusam nende tulek.
Laiu roheline vanub vaikselt. Ühe rohkem on beeže ja hallikaid toone, kollane pleekub ja punansest saab mädapruun. Ja need lõhnad! Mmm, küpsuse lõhn. Aja kulgemise aroom. Meretaguse tuule vürtsikas hõng. Aeg, mida ma ei jaga mitte kellegi teisega. Sügis on minu päralt ja minu oma.
Ma olen pisut väsinud. Vana? - kujutan, et nii küsid ja kergitad kulme. Ja-jah, ka mina saan vanaks. Vanaks naiseks. Kehaline küpsus nõuab, et hing tuleks järgi. Üle mitme aja suutisn täna jälle peeglisse vaadata ja tead, seal ei onud teda, keda ma koguaeg olen näinud. Oli üks jumetu ja jõuetu nõia nägu. Mul pole vist enam tahtmistki seda legendi muuta, et see laid on nõiutud ja sellel elab üks nõid.
Ämblikud on oma võrke tugevdanud - vihmavalingud on rasked ja veepärlite püüdmine pole võrgule hea.
Roobitseisn oma aiamaad ja korjasin uude lõkkesse surnud taimevarsi. Piparmünt on mul sel aastal ilus ja toime tugevam kui varem - lõhn jõuab sõõrmeisse juba siis kui käe ta poole sirutan.
Nüüd ma siis istun ja tipin Sulle, piparmündiaroom ümber mu olemise. Vihmasabin tuli merelt ja tikib nüüd oma teksti vastu aknaklaasi. Hm, Süsi tuli tuppa, kasukas märg ja pilk... tuuline. Noh, selge.
Teen tule kaminasse ja me lubame endale ühe vananaiste õhtu.
Kunks
PS Ole kena ja saada mulle T. aadress - tahaks temaga üht mõtet jagada. K.
Kommentaarid
Postita kommentaar