Siis ... nüüd? (Kunksu lood)

Midagi ilusat, mida lörtsida ei lase, peidan sügavamale endasse ja kaotan hoolega jäljed, mis peidukohale viitavad.

Nii kauaks ja pikalt, et aeg ununeb. Kuniks minust saab mustade silmadega nõid. 

***

Seelik sõelumas tuule toel mööda sääri, paljajalu ja paljapäi, kaldal, kus allpool hingab meri. Ootel. Kutsuvalt ootel. Meelitusteta ja omakasupüüdlikult. „Sa oled minu ja nüüd on Sinu aeg tulla!“

Kunks seisab tuules. Käed embamas iseennast, otsekui kaitstes füüsiliselt seda, mis peidus südame süte all. Nägu tundetu, must pilk mustas ja mässavas vees. Vihm vajub hallidest pilvedest alla ja nutab nõia pärast ja nõia eest, kes enam nutta ei mõista. Vihmavein paotunud huulil.

See tuul pole päris see.

Süsi seirab Kunksu tuule ja vihma eest peitunult kadakapõõsa alt. Ta teab, et tuul ei ole õige aga ta ei tea Kunksu seisu, otsekui sein oleks nende vahel ja tema maagia enam ei aita. Sellega tuleb Kunksul nüüd ise hakkama saada. Ärevus on kombatav. Ja siis algab äike. Lained on marus ja tigedad, ropsivad huupi vastu kallast, julgemad püüavad hüpata kõrgemale, et haarata nõid endaga kaasa.

Vihm piitsutab merd ja välgunooled sähvivad teravaine mööda vett.

Tuul… tuule ei pöördu ja puhub merelt, tõugates Kunksu, kes ei liiguta. Puhub tugevamalt. Veel korra. Kaugeneb siis mere kohale ja kogub jõudu. Uuesti. Naine sulgeb silmad ja vangub.

Läbini märg, tuule poolt rapsitud, jõuetu vare.

**

Kui hommikupäike pärjab oma valgusega laidu, on kõik muutunud. Looduse värvigamma on erk, õhk klaar ja jahe kui allikas. Saar kumab. Mida lähemale majale, seda tuntavam on tõmme ja heledus.

Kunks lebab elutoa kamina ees kägaras ja helendab.

Ma ei tea, kuidas ja mismoodi ta sinna sai, aga ju pole siis sellel tähtsust. Kunks magab sügavate hingetõmmetega üleni oma säravas kiirguses, ise aimamata, et uus maagia on alanud. Ma võin vaid vaikselt jälgida ja mõistatada, täpselt niipalju kui ta mul laseb.

**

Hingetõmbed muutuvad tihedamaks ja kergemaks. Aimatav silmavõbelus, huulenurga tukse. Keha otsib asendit. Ja siis avab naine silmad.

Seda pilku ma tunnen.