Hetked eneses
Saad aru - kell saab 12 päeval ja mu töökohustused on hetkel kõik tehtud. Et meilid vastatud, andmed sisestatud, ülevaade olemas, mis dokument parasjagu kus ja millal midagi tuleb ajaliselt õiges järjestuses teha. Kõik... Kell 12 päeval.
Otse loomulikult naudin ma seda vabadust ja kasutan ära.
Kerge ja soe tuul painutab peagi puhkevaid iiriseid ja kogukond mu ümber on vaikne.
Mõtlesin eile päris palju Alar Ojastu ettekande peale. Mõtlen tänagi veel ja siis ka kui teen tööasju. Et näiteks see, et vali sihtpunkti jõudmiseks mingi teine tee - ära käi, ära sõida oma trafaretseks kujunenud rada, vaid uita. Ja mulle see mõte meeldib. Mitte ainult sõitmises-kõndimises, vaid ka igapäevases tegevuses tasub rutiini lõhkuda ja näha siis, kui maitsev on elu - silmale, kõhule, tundele... Oma liikumisringe teen ka nii, et kord ühte- või teisipidi, kõnnin tänavatele kuhu veel sattunud pole. Mu sõber Endomondo salvestab raja ja pärast on päris äge näha, mis mustri siis seekordne 6-7-8 km moodustanud on. Et end tavapärasest ja turvalisest keskkonnast vabastada, peab julgeda riskida. Miks peab end vabastama? Aga kas Sina ei tunne, et kui kõik on juba pikemat aega stabiilne ja stamptegevusi teeb keha ilma kaasa mõtlemiseta (näit autojuhtimine), et siis sa nagu püsiksid paigal? Oled nagu seisev vesi, mis aeglaset hägustub. Alguses on see tiik küll kena heleroheline, aga siis see vesi su ümber muudkui tumeneb ja tumeneb ja ...Mina ei taha selliselt kuhtuda! Päriselt.
Mulle meeldib seigelda, ekselda, otsida-leida, püüda muuta ennast ja seeläbi end ümbritsevat. Näen kahtmoodi pilke: ühed, kellest õhkub samuti õhinat ja teisi, kes kulmud krimspu tõmbavad. Mainitakse, et pereinimene, mis ma siis nüüd enam seiklen või mida mul otsida... Kukuu?! Tule sellest mullist välja! Seiklemine ei tähenda minu puhul suhteseiklust. Seiklus iseendaga iseendas on mu peamise seikluse moto. See, et ma naudin liikumist - meri liigub, õhk liigub, jalad liiguvad - on nii äge teadmine. Ja - kui keha liigub, seda paremini liiguvad mõtted su sees. Leiad uue idee, leiad lahenduse, leiad selle, mida vb otsinudki pole.
Ennast tuleb sundida. Muutusin just ebapopulaarseks :)
Ent paraku see nii on - kui oled nõrk, väsinud, kuri, siis sunni end muutuma. Kasvõi muuda asendit, kui mõtetele teist suunda ei suuda anda. Sina oled oma raudteesüsteemi koordineerija! Ma ka vahel ütlen iseendale, et ma lihtsalt enam ei suuda, aitab küll, ja siis astun parema iseendana enesele vastu - "tegelikult, Jo, sa tead küll et suudad - sa pole sarnases olukorras ju esimest korda, eksole? Ja ootama jääda, et seekord see "krõks" ära käiks, pole mõtet. Nii et - mine tee endale nüüd üks suur kruusitäis kakaod, võta paber ja pliiats ja pane kirja - mida sa hetkel tunned ja paku kõrvale lahendus. Mängi! Mängi iseendaga arsti."
Ning - see aitab. Tean, et see müstiline "krõks", kui see on ära käinud, siis on pärast tunne nagu vabalennul. Siis sa maandud ja ootad. Järgmise krõksuni. Järgmine krõks aga võib lasta sul pikalt oodata. Me üldjuhul ootamegi, et see krõks tuleks ja muudaks midagi, mida arvame, et ise muuta ei suuda.
Oi ma vaidlen vastu! Suudame ja suudad ja suudan. Vabalend võikski kesta. Igas rutiinses argipäeva tegevuses, igas kallima helluses, igas hetkes saad kõike muuta - pisikese uue mõttevirvendusega, pisukese muigega suunurgas, pilguga, mis mõnikord püsib pikemalt...
Armastan oma praegust elu ja iseennast selles.
Armastusega,
Jo ❤
Otse loomulikult naudin ma seda vabadust ja kasutan ära.
Kerge ja soe tuul painutab peagi puhkevaid iiriseid ja kogukond mu ümber on vaikne.
Mõtlesin eile päris palju Alar Ojastu ettekande peale. Mõtlen tänagi veel ja siis ka kui teen tööasju. Et näiteks see, et vali sihtpunkti jõudmiseks mingi teine tee - ära käi, ära sõida oma trafaretseks kujunenud rada, vaid uita. Ja mulle see mõte meeldib. Mitte ainult sõitmises-kõndimises, vaid ka igapäevases tegevuses tasub rutiini lõhkuda ja näha siis, kui maitsev on elu - silmale, kõhule, tundele... Oma liikumisringe teen ka nii, et kord ühte- või teisipidi, kõnnin tänavatele kuhu veel sattunud pole. Mu sõber Endomondo salvestab raja ja pärast on päris äge näha, mis mustri siis seekordne 6-7-8 km moodustanud on. Et end tavapärasest ja turvalisest keskkonnast vabastada, peab julgeda riskida. Miks peab end vabastama? Aga kas Sina ei tunne, et kui kõik on juba pikemat aega stabiilne ja stamptegevusi teeb keha ilma kaasa mõtlemiseta (näit autojuhtimine), et siis sa nagu püsiksid paigal? Oled nagu seisev vesi, mis aeglaset hägustub. Alguses on see tiik küll kena heleroheline, aga siis see vesi su ümber muudkui tumeneb ja tumeneb ja ...Mina ei taha selliselt kuhtuda! Päriselt.
Mulle meeldib seigelda, ekselda, otsida-leida, püüda muuta ennast ja seeläbi end ümbritsevat. Näen kahtmoodi pilke: ühed, kellest õhkub samuti õhinat ja teisi, kes kulmud krimspu tõmbavad. Mainitakse, et pereinimene, mis ma siis nüüd enam seiklen või mida mul otsida... Kukuu?! Tule sellest mullist välja! Seiklemine ei tähenda minu puhul suhteseiklust. Seiklus iseendaga iseendas on mu peamise seikluse moto. See, et ma naudin liikumist - meri liigub, õhk liigub, jalad liiguvad - on nii äge teadmine. Ja - kui keha liigub, seda paremini liiguvad mõtted su sees. Leiad uue idee, leiad lahenduse, leiad selle, mida vb otsinudki pole.
Ennast tuleb sundida. Muutusin just ebapopulaarseks :)
Ent paraku see nii on - kui oled nõrk, väsinud, kuri, siis sunni end muutuma. Kasvõi muuda asendit, kui mõtetele teist suunda ei suuda anda. Sina oled oma raudteesüsteemi koordineerija! Ma ka vahel ütlen iseendale, et ma lihtsalt enam ei suuda, aitab küll, ja siis astun parema iseendana enesele vastu - "tegelikult, Jo, sa tead küll et suudad - sa pole sarnases olukorras ju esimest korda, eksole? Ja ootama jääda, et seekord see "krõks" ära käiks, pole mõtet. Nii et - mine tee endale nüüd üks suur kruusitäis kakaod, võta paber ja pliiats ja pane kirja - mida sa hetkel tunned ja paku kõrvale lahendus. Mängi! Mängi iseendaga arsti."
Ning - see aitab. Tean, et see müstiline "krõks", kui see on ära käinud, siis on pärast tunne nagu vabalennul. Siis sa maandud ja ootad. Järgmise krõksuni. Järgmine krõks aga võib lasta sul pikalt oodata. Me üldjuhul ootamegi, et see krõks tuleks ja muudaks midagi, mida arvame, et ise muuta ei suuda.
Oi ma vaidlen vastu! Suudame ja suudad ja suudan. Vabalend võikski kesta. Igas rutiinses argipäeva tegevuses, igas kallima helluses, igas hetkes saad kõike muuta - pisikese uue mõttevirvendusega, pisukese muigega suunurgas, pilguga, mis mõnikord püsib pikemalt...
Armastan oma praegust elu ja iseennast selles.
Armastusega,
Jo ❤
Kommentaarid
Postita kommentaar