Kui tahan, siis suudan
Kogu see viimaste päevade tohuvapohu on andnud elule justkui madalama käigu: aeg kulgeb mõõdukamas tempos ja sunnib mõtlema asjade üle, millest muidu kiirelt, kõrvalpilku heites kontsanteerin: ahah, nii on.
Praegu enam pole. Hoopis mõte võtab mu ette ja siis tuleb see ära mõelda.
Sellest, et mis on. Et kuidas praegu on ja kas see praegune mingit moodi mõjutab seda, mis tuleb. Jaa-just, sellist filosoofilist mõttevahetust on ka. Näiteks, et kõik juhtub põhjusega ja on omavahel seotud - see on see mustrite teema. Ja et kuidas tulla toime ja olla ikka tegus selle argipäeva meres hulpimisega, kus ujuvad haid ja plastikrämps ja on mõõn ja on tõus ja tuule suund on nord. Faa!
Ikka ja jälle see meri. Ei saa ilma. Seda enam, et veel mõni nädal ja siis ongi aeg päriselt merele minna. Ja selleks tuleb teha ettevalmistusi ja läbi mõelda kõik kaasavõetav. Veel enne tuleb tööl otsad kokku tõmmata, et saaks rahuliku südamega kontorikostüümi kappi panna. Suure vee avarus avardab vaatevälja, avardab hinge. Vabadus. Reaalselt tuntav ja nähtav.
Ilm on tuuline ja kui ei teaks, et juunikuu lõpp, võtaks seda ilma kui sügise eelmängu. Hallid, madalad ja kõhukad pilved, mis kannavad vett ja selle suvalises kohas alla kukutavad; külm loodetuul, mis pidavat taeva luud olema ja mis sunnib soojemalt riietuma.
Probleemide eest ära ei jookse. Küll aga leiab joostes-kõndide-liikudes lahendusi. Või siis, nagu mu sõber ütleb, kui on probleem ja on lahendus, siis milleks muretseda probleemi üle kui on olemas lahendus?
Lihtsalt see probleem võib kasvada nägija silmis üüratuks ja selle taga peituv lahendus lihtsalt ei paista välja. Nagu hirmul on suured silmad, eksole?
Igasugune probleem, takistus, ebakõla siin elus annab märku: sul on vaja muudatust! Kui sa ise pole nõus oma mugavusolekust väljuma, siis elu ise lükkab ja ta võib seda üsna valusalt teha. Nii et iga nükke märkamine on oluline.
Jooksen oma esimesed pool kilomeetrit ja kummardun puhkeasendisse: veri valgub näkku ja normaalse hingamise asemel lõõtsutan. Oli see nüüd mulle hea? See, et ma nüüd äkki jooksma kipun? Mina, kellele jooks pole mitte kunagi meeldinud.
Ei pea end karistama kõige eest, mis on halvasti läinud.
Jooks vabastab ja täidab kindlustunnet: kui saan hakkama sellega, mis ei meeldi, siis on ka teised raskused ületatavad. Lihtsalt vaata ja vae ja tee.
Tõusen kummargil asendist ja järgmise kilomeetri kõnnin hoogsalt.
Higi niriseb mööda selga ja juuksed kleepuvad meelekohtadele.
Siiski on teadmine, et ma suudan küll kui tahan, see, mis väsimusele kullaläike annab.
Armastusega,
Jo ❤
Praegu enam pole. Hoopis mõte võtab mu ette ja siis tuleb see ära mõelda.
Sellest, et mis on. Et kuidas praegu on ja kas see praegune mingit moodi mõjutab seda, mis tuleb. Jaa-just, sellist filosoofilist mõttevahetust on ka. Näiteks, et kõik juhtub põhjusega ja on omavahel seotud - see on see mustrite teema. Ja et kuidas tulla toime ja olla ikka tegus selle argipäeva meres hulpimisega, kus ujuvad haid ja plastikrämps ja on mõõn ja on tõus ja tuule suund on nord. Faa!
Ikka ja jälle see meri. Ei saa ilma. Seda enam, et veel mõni nädal ja siis ongi aeg päriselt merele minna. Ja selleks tuleb teha ettevalmistusi ja läbi mõelda kõik kaasavõetav. Veel enne tuleb tööl otsad kokku tõmmata, et saaks rahuliku südamega kontorikostüümi kappi panna. Suure vee avarus avardab vaatevälja, avardab hinge. Vabadus. Reaalselt tuntav ja nähtav.
Ilm on tuuline ja kui ei teaks, et juunikuu lõpp, võtaks seda ilma kui sügise eelmängu. Hallid, madalad ja kõhukad pilved, mis kannavad vett ja selle suvalises kohas alla kukutavad; külm loodetuul, mis pidavat taeva luud olema ja mis sunnib soojemalt riietuma.
Probleemide eest ära ei jookse. Küll aga leiab joostes-kõndide-liikudes lahendusi. Või siis, nagu mu sõber ütleb, kui on probleem ja on lahendus, siis milleks muretseda probleemi üle kui on olemas lahendus?
Lihtsalt see probleem võib kasvada nägija silmis üüratuks ja selle taga peituv lahendus lihtsalt ei paista välja. Nagu hirmul on suured silmad, eksole?
Igasugune probleem, takistus, ebakõla siin elus annab märku: sul on vaja muudatust! Kui sa ise pole nõus oma mugavusolekust väljuma, siis elu ise lükkab ja ta võib seda üsna valusalt teha. Nii et iga nükke märkamine on oluline.
Jooksen oma esimesed pool kilomeetrit ja kummardun puhkeasendisse: veri valgub näkku ja normaalse hingamise asemel lõõtsutan. Oli see nüüd mulle hea? See, et ma nüüd äkki jooksma kipun? Mina, kellele jooks pole mitte kunagi meeldinud.
Ei pea end karistama kõige eest, mis on halvasti läinud.
Jooks vabastab ja täidab kindlustunnet: kui saan hakkama sellega, mis ei meeldi, siis on ka teised raskused ületatavad. Lihtsalt vaata ja vae ja tee.
Tõusen kummargil asendist ja järgmise kilomeetri kõnnin hoogsalt.
Higi niriseb mööda selga ja juuksed kleepuvad meelekohtadele.
Siiski on teadmine, et ma suudan küll kui tahan, see, mis väsimusele kullaläike annab.
Armastusega,
Jo ❤
Kommentaarid
Postita kommentaar