Saarest, suvest ja aukudega kividest
Muidugi oli mul plaanis kirjutada hoopiski muust - Kunksust, kes valges öös merega jutustab, näiteks, aga reaalne elu sunnib reaalseid asju kirjutama. Olgu nii. Seekord.
Üks seltskond koguneb oma iga-aastast suvehooaja avapauku andma, taas koos Hiiumaa maratoniga, mille pauk käis päev hiljem. Ei, meie ei jookse. Kõnnime küll. Oma maratoni: lõke ja saun ja söök-jook ja tirp - märksõnad. Täiesti tavalised, ent siiski neis kumamas minu jaoks midagi enamat - nagu tuhm-kuldne aura oleks neil ümber.
Kõik saab juba mandril, sadamas alguse, sest siis on teadmine, et sa saad selle silmapiiri kätte ja see ajab seest mõnusalt kihisema. Meri on roheline, kannab praami ja praam meid kõiki, kes me kohale ihkame jõuda. Ja kihinat enda sees tuleb hoida vägisi vaos, sest muidu on endal ka imelik, et selline lapsemeelsus su sisse ära mahub. Muidu keksiks laevalael ja embaks reelingule toetudes pilguga saare lähenemist. Südamega ju nagunii. See on kojujõudmine. Mhmh, ma lähen küll külla, aga kogu see tükk meres on nagu kodu. Ja kodus on sääsed (vähe), suve esimene lõke ja magushapu lõkkesuits ja saun ja tünn, milles on mõõn ja tõus. Ja sõbrad. Suured ja väikesed, isemeelsed ja - värvi. Üks suur nädalavahetuse pere oma nädalavahetuste tegemiste ja mitte midagi tegemistega. Telgid ja sõidukidja mootorsaag. Üks eksinud ja hiljem leitud koer. Üks kala ka.
Sumin tõuseb ja mõõnab samuti nagu tünnis veetase.
Ja mis kirjeldamatu mõnu on istuda pärast sauna hommikumantlis lõkke äärde, kui öö kannabki lihtsalt nimetust "öö" ja ööbik meelitab lauluga männitüvede vahelt piiluvat kuud ning jääb siis äkitselt vait. Selleks hetkeks, kui antakse üle teatepulk - nüüd on teiste laululindude aeg äratada hommik ja õues on nii valge, et patt oleks üldse aset otsima minna.
Mmm, milline eriline maitse on hommikusel kohvil kui seda rüübata pakul istudes, kiilid kui elusad minidroonid tiirlemas su ümber ja veel pole olemine see, mis olla võiks. Maailm on värviline vesipilt ja haigutades tuleb seda siis vaikselt hõõruma hakata, et kirkus saaks alguse ennekõike sinu enda seest.
Üks palav rannatee ja lained üle kuumava keha ning mõnu on oimetu. Päevased näkid on etteheitvama pilgu ja meelega kui need, kes öösiti laineis hõljuvad ja rannal viibijaid oma tähe-silmadega piiluvad. Luigepaar ujub kaugemale ja meri on pehme nagu mesi. Silitab häbenemata ja hoiab kui kätel.
Teekond maailma lõppu. Õigemini rännak. Mida lähemale tippu, seda vähem sõnu ja mõtteid. Kõik üleliigne kukub küljest ja otsas oled ehe kiht järele jäänud iseennast. Meri kahel pool - üks rahutu, teine rahu. Vasak ja parem. Kõik auguga kivid saavad leitud ja soovid tuulde lennutatud. Tasakaal ja tohu-va-pohu. Tagasiteel on puudel pikad varjud. Samm ise lühem ja väsinum. Sammujad meelelt puhtamad. On, kuhu jälle koguda.
Ma armastan neid kõiki. Kuigi vahel pean ma end raputama ja ka lahti laskma, et siis taas kogeda - olen selle keti oluline lüli. Samamoodi nagu see teine lüli ühel pool mind. Teisel pool olija samuti. Öö saab jälle ümmargune ja tünnist kostub kilkeid. Lõkkesuits pöörleb taeva poole. Kalalulud ja grillitud seened juustuga.
Pühapäevahommik ja M pannkoogid käivad Paradiisis paaris. Teistmoodi lihtsalt pole võimalik. Uus laud saab oma ristsed ja sõbra juustesse maandub telgilaest nähtamatut niiti pidi ämblik. Temalgi oma hetk.
Tegelikult rohkem juttu polegi vaja. Kõik on nagu üks Suvemaa idülliline pilt, kus pojengid on õitest pungis ja muru ootab vihma.
Janu kasvab.
Argiellu naasnuna taipan, et tükk mind on taas maha jäänud. Koorin greibi ja panen aukudega kivid tuulde kõikuma.
Suveelu on alanud.
Armastusega,
Jo ❤
Üks seltskond koguneb oma iga-aastast suvehooaja avapauku andma, taas koos Hiiumaa maratoniga, mille pauk käis päev hiljem. Ei, meie ei jookse. Kõnnime küll. Oma maratoni: lõke ja saun ja söök-jook ja tirp - märksõnad. Täiesti tavalised, ent siiski neis kumamas minu jaoks midagi enamat - nagu tuhm-kuldne aura oleks neil ümber.
Kõik saab juba mandril, sadamas alguse, sest siis on teadmine, et sa saad selle silmapiiri kätte ja see ajab seest mõnusalt kihisema. Meri on roheline, kannab praami ja praam meid kõiki, kes me kohale ihkame jõuda. Ja kihinat enda sees tuleb hoida vägisi vaos, sest muidu on endal ka imelik, et selline lapsemeelsus su sisse ära mahub. Muidu keksiks laevalael ja embaks reelingule toetudes pilguga saare lähenemist. Südamega ju nagunii. See on kojujõudmine. Mhmh, ma lähen küll külla, aga kogu see tükk meres on nagu kodu. Ja kodus on sääsed (vähe), suve esimene lõke ja magushapu lõkkesuits ja saun ja tünn, milles on mõõn ja tõus. Ja sõbrad. Suured ja väikesed, isemeelsed ja - värvi. Üks suur nädalavahetuse pere oma nädalavahetuste tegemiste ja mitte midagi tegemistega. Telgid ja sõidukidja mootorsaag. Üks eksinud ja hiljem leitud koer. Üks kala ka.
Sumin tõuseb ja mõõnab samuti nagu tünnis veetase.
Ja mis kirjeldamatu mõnu on istuda pärast sauna hommikumantlis lõkke äärde, kui öö kannabki lihtsalt nimetust "öö" ja ööbik meelitab lauluga männitüvede vahelt piiluvat kuud ning jääb siis äkitselt vait. Selleks hetkeks, kui antakse üle teatepulk - nüüd on teiste laululindude aeg äratada hommik ja õues on nii valge, et patt oleks üldse aset otsima minna.
Mmm, milline eriline maitse on hommikusel kohvil kui seda rüübata pakul istudes, kiilid kui elusad minidroonid tiirlemas su ümber ja veel pole olemine see, mis olla võiks. Maailm on värviline vesipilt ja haigutades tuleb seda siis vaikselt hõõruma hakata, et kirkus saaks alguse ennekõike sinu enda seest.
Üks palav rannatee ja lained üle kuumava keha ning mõnu on oimetu. Päevased näkid on etteheitvama pilgu ja meelega kui need, kes öösiti laineis hõljuvad ja rannal viibijaid oma tähe-silmadega piiluvad. Luigepaar ujub kaugemale ja meri on pehme nagu mesi. Silitab häbenemata ja hoiab kui kätel.
Teekond maailma lõppu. Õigemini rännak. Mida lähemale tippu, seda vähem sõnu ja mõtteid. Kõik üleliigne kukub küljest ja otsas oled ehe kiht järele jäänud iseennast. Meri kahel pool - üks rahutu, teine rahu. Vasak ja parem. Kõik auguga kivid saavad leitud ja soovid tuulde lennutatud. Tasakaal ja tohu-va-pohu. Tagasiteel on puudel pikad varjud. Samm ise lühem ja väsinum. Sammujad meelelt puhtamad. On, kuhu jälle koguda.
Ma armastan neid kõiki. Kuigi vahel pean ma end raputama ja ka lahti laskma, et siis taas kogeda - olen selle keti oluline lüli. Samamoodi nagu see teine lüli ühel pool mind. Teisel pool olija samuti. Öö saab jälle ümmargune ja tünnist kostub kilkeid. Lõkkesuits pöörleb taeva poole. Kalalulud ja grillitud seened juustuga.
Pühapäevahommik ja M pannkoogid käivad Paradiisis paaris. Teistmoodi lihtsalt pole võimalik. Uus laud saab oma ristsed ja sõbra juustesse maandub telgilaest nähtamatut niiti pidi ämblik. Temalgi oma hetk.
Tegelikult rohkem juttu polegi vaja. Kõik on nagu üks Suvemaa idülliline pilt, kus pojengid on õitest pungis ja muru ootab vihma.
Janu kasvab.
Argiellu naasnuna taipan, et tükk mind on taas maha jäänud. Koorin greibi ja panen aukudega kivid tuulde kõikuma.
Suveelu on alanud.
Armastusega,
Jo ❤
Kommentaarid
Postita kommentaar