Veel nimetu. Katkend.

See on ikka täiesti õudne ja kibe-valusat ängi tekitav, kui ärkad hommikul, kõrval tühi koht. Alles jäi voodi väikseks ja nüüd on ruumi üle. Venita end nii palju kui tahad ja soovi on, ilma et kellegiga kokku puutuks. Ma tahan kokku puutuda. Võibolla peaksin hoopis voodi välja vahetama? Et see ei kannaks endas neid ühise eluga seotud mälestusi, kui puhkama heidan. Telliks endale uue vedrumadratsi või veel parem, selle puldiga üles-alla liikuva ja kiigutava voodi. Uus voodi, mis toob kaasa uued mälestused. Ainult minu omad. Ah, ma muutun sentimentaalseks.
Pööran pea oma voodi poolele tagasi. Heegeldatud pitskardin kõigub lahtise akna ees. Tuul. Jah, maailm on ikka ümmargune ja kevad trügib suvve, lastes õielumel liuelda ja langeda. Pojengipõõsas on pungil pungadest ja ootab ... mida ta ootab? Miks ta ei õitse? Ohkan. Aeg on üles tõusta. Otsustan, et - ei melanhooliale, ei nukrusele. Tuleb üks kena päikest täis päev selles maadligi vajuvate puumajadega väikelinnas.
Ainus pluss - pugedes meekarva pehmesse hommikumantlisse, sest öösärki ma ei kanna, veel ei kanna - saan kohvikruusiga otse verandalt õue astuda. Oma õue. Kui ma selle tillukese maja oma pealinna korteri vastu sain vahetatud, sain kaasa tükikese paradiisi - majataguse privaatse õue. Käi või alasti ringi, sest parempoolsest naabrist eraldas kõrge ja tihe kollast värvi kooruv plankaed, vasakule jäi tihe põõsahekk. Taipasin, et ma ei tea ikka veel, mis selle tihniku botaaniline nimetus on. Küll jõuan välja uurida. Kõigepealt tuleb välja peilida see, mida ma ise tahan.
Muru oli päikesesoe ja ihkas ilmselgelt vihmavett. Peaksin seda tõenäoliselt kastma. Aiavoolik? Võibolla seal, aia lõpus asuvas kuudimoodi ehitises? Igatahes hakkas mõte kohe ehitama - selle kuudi lõhun ära ja tuleb hoopis tilluke klaasitud aiamaja, kuhu saan kuumadel suvepäevadel (haa-haa! palju neid kuumi suvepäevi siis meil on? loen viimase viie aasta kuumad päevad näppudel üles?) koos arvuti või raamatuga reaalsusest põgeneda. Jah, aga millise reaalsuse eest ma siin põgenema peaksin?
Üks vabakutseline tekstikirjutaja. Hordide kaupa kraadidega noori suleseppi alma materist väljumas... Kellele mind enam? Töötukassa? Noh, variant seegi, enne kuulan siin puulinnas maad. Ja korjan oma killud kokku. Katkine inimene kisub endale katkiseid ligi.
Joon, istudes kipakal korvtoolil, oma roosiõielisest kruusist kohvi, varbad murus. Kohvimasina olin endaga võtnud, mis siis, et selle tõi meie ühisesse ellu tema. Mina pesin ja hooldasin ja ostsin enamjaolt oad ka. Nii et see on väljateenitult täitsa minu oma. Üks mehiselt ube krõmpsutav valge Jura. Ainus mees mu elus. Õigemini nimi. Aga muu kraam on kõik mu enda jagu. Ainult see kuradi hommikune üksi ärkamine, siis, kui meeled on veel unest uimas, lubavad nõrkuse ligi ja mu keha ihkab teist. Tunded on need mis kiiguvad. Hea on kogu kupatus ajada hormoonide süüks, aga ma ise tean, et see nutt on sellepärast, see naer tolle pärast ja kui kurku nöörib, siis... Keegi lubas, et tuleb kena päev? 
Ma ärkan. Ma märkan. Pojeng kõigutab oma raskeid pungi tuules.
Tunnen merelõhna ja tean, kuhu mu tennised mid peagi viivad.
Uus päev. Uus elu. Uus mina.

***
Armastusega,
Jo ❤

Ja siia loeksin keldi palve moodi palve, et Loovus täidaks ruumi ja Muusa embaks nii päeval kui ööl, et see ei jääks ainult katkes vaid saaks selleks, milliseks sündinud on. Ja pojengid avagu südamed nagu ma isegi...