Kui juhtub asju ja juhtub asjadega
Alates augustist (sest juulikuu on planeeritud):
0 väljassöömist
0 tuliuut raamatut
0 tasulist kultuuriüritust
0 uusi riideid
1 paagitäis bensiini kuus
0 seda ja 0 teist
Kui kaua? Vähemalt 1,5 aastat.
Nii ma arvan.
Nii tuleb käituda, kui su säästusumma pole küündinud tuhande euroni ja see on mõeldud hoopis muuks otstarbeks kui...
Keskmine eestlane (päris hirmus on end keskmiseks tunnistada. Mulle meenub kohe see Olematu mehe lugu, mida lapsepõlves sai loetud, et elas kord üks Olematu mees olematus majas ja nii edasi. Umbes sama assotsiatsioon nagu Keskmine. Elas üks Keskmine naine ühes üsna keskmises majas, täitsa keskmist elu. Appi! See ajab mu seesmiselt rabelema!) pangastatistika järgi ei oma märkimisväärseid sääste. Palgatase, -lõhe ja tarbimishullus pidavat pärssima teadliku säästuraha kogumist. Aga et see praegu mind nii valusalt puudutab, siis... egas midagi, loeme siis tagantjärele tarkuse ette: loe ja kuula operatiivset ilmateadet ja liiklusuudiseid; usu märke ja usalda isennast. Siis ei juhtu see, et satud autoga poolde säärde ulatuvasse lompi, kus automootor lihtsalt sureb välja. Kõik. Ei ühtegi lubavat turtsatust, ei ühtegi madalatoonilist põrinat. Reaalne punane punkt keset lombivett kogu ühele paljulubanud pikaleveninud päevale.
Looduse vastu ei saa.
Tühjal parkimiskohal mängib naabripoiss palli ja ta saab seda teha veel terve kuu...
Mu neljarattaline truu sõber on koomas ja ma ei saa mitte midagi muud teha kui lugeda kokku neid niiöelda haiglapäevi ja loota, et uue südame siirdamine läheb hästi. Ligunenud salvrätikunutsak peos. Kurb on. Kindlustus ravi ei korva. Neljakohalise numbriga tuleb arvestada. Ma olen, nagu too keskmine eestlane üldiselt on, jätkuvalt panga sõber. Ja oma sõpruse eest maksan muudkui intressi.
Nutuvõru ja poole maailma valu tuleb kahel jalal ära kanda.
Üks hea inimene lohutas: ju see pidi just sel hetkel, just sinu autoga ja just sinuga juhtuma. Tuleta meelde, sa ise räägid ju, et kõik, mis elus juhtub, oled sa varem kokku leppinud. Tont teab, miks see hea oli, ju siis oli. Hea on näiteks see, et sa polnud autos üksi; hea on, et see ei juhtunud tont teab kus metsas või ... hea on see, et sinuga midagi ei juhtunud.
No jah, hea on.
Samas teeb mind murelikuks see eelneva kokkuleppe jutt, et kui ma selle auto värgi olen oma elulepingusse punktina kirja saanud ja ise allkirjastanud, siis mis selle lepingu kohaselt veel võib ees olla? Mida ma veel olen endale sellesse ellu lubanud?
Kui meil kehtib jurisdiktsioon, kus lepingutesse on toodud vääramatu jõud ja lepingut saab täiendada, muuta... Siis äkki ma saaksin sellesse leppesse lisada täienduse, et kõik minust mitte tulenevad ja mitte olenevad prohmakad ei vea mind pankrotikuristiku servale balanseerima või kurameerima ametkondadega, millest ma meelsasti suure ringiga mööda käiksin?
Kokkuleppeliselt Kellegiga, kes mu käesolevasse hetkesse nii kindlakäeliselt on juhatanud. Oh, olgu, ise kõndisin õnnetusse ja ise sõitsin lompi ja kedagi teist polegi süüdistada. Ühe näpuga näitad, kolm osutab ikka su enda suunas. Aga ikka on kurb.
Ent üks asi on seista poolde säärde ulatuvas vihmavees, mis mingil hetkel ikka taandub, teine asi on teha otsuseid, mis su elu pea peale pööravad.
Või on see märk sellest, et midagi peab muutuma, midagi peab tegema - see on ülesanne, sina hakka nüüd lahendama.
Paraku pole elu matemaatika.
Oh jah...
Armastusega,
Jo,
nüüd siis ka Lahenduste otsija.
0 väljassöömist
0 tuliuut raamatut
0 tasulist kultuuriüritust
0 uusi riideid
1 paagitäis bensiini kuus
0 seda ja 0 teist
Kui kaua? Vähemalt 1,5 aastat.
Nii ma arvan.
Nii tuleb käituda, kui su säästusumma pole küündinud tuhande euroni ja see on mõeldud hoopis muuks otstarbeks kui...
Keskmine eestlane (päris hirmus on end keskmiseks tunnistada. Mulle meenub kohe see Olematu mehe lugu, mida lapsepõlves sai loetud, et elas kord üks Olematu mees olematus majas ja nii edasi. Umbes sama assotsiatsioon nagu Keskmine. Elas üks Keskmine naine ühes üsna keskmises majas, täitsa keskmist elu. Appi! See ajab mu seesmiselt rabelema!) pangastatistika järgi ei oma märkimisväärseid sääste. Palgatase, -lõhe ja tarbimishullus pidavat pärssima teadliku säästuraha kogumist. Aga et see praegu mind nii valusalt puudutab, siis... egas midagi, loeme siis tagantjärele tarkuse ette: loe ja kuula operatiivset ilmateadet ja liiklusuudiseid; usu märke ja usalda isennast. Siis ei juhtu see, et satud autoga poolde säärde ulatuvasse lompi, kus automootor lihtsalt sureb välja. Kõik. Ei ühtegi lubavat turtsatust, ei ühtegi madalatoonilist põrinat. Reaalne punane punkt keset lombivett kogu ühele paljulubanud pikaleveninud päevale.
Looduse vastu ei saa.
Tühjal parkimiskohal mängib naabripoiss palli ja ta saab seda teha veel terve kuu...
Mu neljarattaline truu sõber on koomas ja ma ei saa mitte midagi muud teha kui lugeda kokku neid niiöelda haiglapäevi ja loota, et uue südame siirdamine läheb hästi. Ligunenud salvrätikunutsak peos. Kurb on. Kindlustus ravi ei korva. Neljakohalise numbriga tuleb arvestada. Ma olen, nagu too keskmine eestlane üldiselt on, jätkuvalt panga sõber. Ja oma sõpruse eest maksan muudkui intressi.
Nutuvõru ja poole maailma valu tuleb kahel jalal ära kanda.
Üks hea inimene lohutas: ju see pidi just sel hetkel, just sinu autoga ja just sinuga juhtuma. Tuleta meelde, sa ise räägid ju, et kõik, mis elus juhtub, oled sa varem kokku leppinud. Tont teab, miks see hea oli, ju siis oli. Hea on näiteks see, et sa polnud autos üksi; hea on, et see ei juhtunud tont teab kus metsas või ... hea on see, et sinuga midagi ei juhtunud.
No jah, hea on.
Samas teeb mind murelikuks see eelneva kokkuleppe jutt, et kui ma selle auto värgi olen oma elulepingusse punktina kirja saanud ja ise allkirjastanud, siis mis selle lepingu kohaselt veel võib ees olla? Mida ma veel olen endale sellesse ellu lubanud?
Kui meil kehtib jurisdiktsioon, kus lepingutesse on toodud vääramatu jõud ja lepingut saab täiendada, muuta... Siis äkki ma saaksin sellesse leppesse lisada täienduse, et kõik minust mitte tulenevad ja mitte olenevad prohmakad ei vea mind pankrotikuristiku servale balanseerima või kurameerima ametkondadega, millest ma meelsasti suure ringiga mööda käiksin?
Kokkuleppeliselt Kellegiga, kes mu käesolevasse hetkesse nii kindlakäeliselt on juhatanud. Oh, olgu, ise kõndisin õnnetusse ja ise sõitsin lompi ja kedagi teist polegi süüdistada. Ühe näpuga näitad, kolm osutab ikka su enda suunas. Aga ikka on kurb.
Ent üks asi on seista poolde säärde ulatuvas vihmavees, mis mingil hetkel ikka taandub, teine asi on teha otsuseid, mis su elu pea peale pööravad.
Või on see märk sellest, et midagi peab muutuma, midagi peab tegema - see on ülesanne, sina hakka nüüd lahendama.
Paraku pole elu matemaatika.
Oh jah...
Armastusega,
Jo,
nüüd siis ka Lahenduste otsija.
Kommentaarid
Postita kommentaar