Luigega loojangus

Ma ei satu oma lemmikranda just tihti, õieti juhtub see haruharva, ent seda erilisem see koht mulle on. Vähekäidav mereäär, kuhu minek on teadlik, mitte spontanne. Koht, mida ei teata. Liivane rannariba ja madal veetase. Selline soe ja turvaline, mis mere kutsuvaks teeb. Aga minu jaoks muudab selle koha eriliseks loojang. See, et päike sulab merre, mitte metsa või teise saare taha. Lihtsalt vajub, vajub ja siis sulab silmapiiril veega ühte. Imeline. Igal õhtul eriline ja kordumatu.
On Sul olnud vahel tunne, et tahaksid loojangusse kõndida? Sammuda otse valusasse vajumisse? Loojang on olemuselt valus. Ilus ja valus. Võttes minnes kaasa igatsuse. Nagu keegi naksaks sinust väikseid nähtamatuid tükke, mille kadumist märkad pitsitusena kurgus.  Hingevalu. Astun loojangu veel erksate värvide suunas ja selja taga tiheneb õhtu. Pikad hämarad varjud tumendavad looduse kirkad värvid olematuks.
Kõnnin veepiirist eemale ja istun ajupuule. Kuldne triip silmapiiril muutub üha õhemaks, kullast saab puna, siis õhetus ja siis ongi kõik. Vaikus.
Tiivavihin. Luik. Maandub plaginal roostikutuka lähedal. Ujub rahuliku ringi, kontrollides ümbrust ja jääb siis paigale. On tal siin lähedal pesa? mõtlen. Luik saputab tiibu ja sirutab oma graatsilist kaela. Ilus lind.
Ja siis tuleb hüüd. Nukratooniline. Oodates vastust, mida ei tule. Gluuk, glu-gluuk? Ikka ja uuesti.
Üksik luik.
See teeb enesetunde veel üksildasemaks.
Kurb on ta hüüdmist kuulata.
Tõusen.
Tumedate puutüveda vahelt jälgib mind kuu.
Kuulatan. Glu-gluu!
Hüvasti...
Minust saab öö.

***

Armastusega,
Jo ❤