Kollane puri

Sume suvi ei tahagi lõppeda - veab päevasooja õhtusse ja laseb tuulel pehmelt ihu hellitada. Istume sõpradega rannal ja naerame, silmad täis loojangupäikest ja veepiir peaaegu puutumas päkkasid. Joome heledat õlut ja aasime iseend ja neid, kes teel koju - neid kreenis ja purjepugudega jahte. Et kellel eredam värv, see edevaim. Üks kärtsroosa, teine tumesinine, kolmas helekollane. No kes see endale kollast spinnakeri lubab? Sidrunisööja! Võilille nautija või hoopis nisuõlu rüüpaja... Naer pudeneb peaaegu valgele liivale, mis on nii puhas ja peen, et sobib liivakella panna. Siis taipan, et seal kollase purje all oled ju Sina... Nutta tahaks. Keelatud nuttu. Punane ketas vajub ja silmad on keskendunud vaatest märjad. Ja purjed jõuavad koju. Sadam on saabuijaid täis. Meil on oma pidu, pilgeni õlut ja suitsukala täis. Tuul kaob ja hämarus kaotab piire. Hilbud langevad ja me jookseme paljaina merre. Kilked vee kohal kui näkkide sabat.
Rand ootab ööd.
Kui uni loob teistega suhteid, saan minna.
Paljajalu, keha mähitud tihedalt pleedi, sammun ranna otsast otsani kuni jalad enam ei taha ja ma käsin ja hurjutan ja nean. Siis libisen vette, otse jahedasse embusse, süda pitseeritud.
//
Kannan läbipaistmatuid päikeseprille, et kui Sinuga tänaval kohtun, ei tunne Sa mind ära. Selle südames oleva kollase spinnakeri järgi; nende pehmesse liiva kõnnitud jälgede järgi. Kajakanaeru järgi.  Sõnade järgi Sa ei oska ju nagunii tulla.

Armastusega,
Jo ❤