Sügisele vastu. Kunksu lood.
Mere hall ja madal lainetus peegeldas ebaühtlaselt pilvedesse mähkunud taevas, mille hõredamatest kohtadest piilus alla valge päike, et siis taas kaduda ja oodata uut viledaks kulunud pilvepatja.
Kunk istus kail, jalad vee kohal rippu ja loopis kive vette. Iga kivi võttis kaasa endaga need mõtted, mida ta ümbrust tegelikult hoomamata endas mõtles. Kui maailm ta ümber oli hallides toonides, siis sisemus hõõgus - paksu helehalli tuha all veripunased söed.
Esimest korda kogu laiul oldud aja jooksul tundis naine, et ta on vang. Laiu vang. Tulnud kunagi vabatahtlikult, saar trööstimas toonast hingevalu ja õpetas uuesti nägema, uuesti tundma ja tajuma rohkem kui tavaline inimene tajuda oskaks. Näinud kordi kõiki aastaaegu, olnud maagia tunnistajaks, olnud meeltele vastuvõetamatus osalejaks, aidanud abivajajaid, naernud, nutnud, tantsinud, ujunud... Kartnud, karjunud, kasvanud ja kahanenud, oodanud ja lootnud.
Kivid kukuvad vaikse sulpsatusega ja vajuvad pehmesse põhjaliiva.
Vabatahtlik vang. Saare osa. Saar osa temast. Hoides nähtamatute ahelatena enda küljes. Ei tule enam lubatud vahetust. Justkui maagia oleks selle saare maha jätnud.
Kunks ei mäletanud, kas see erksinine silmapaar öös oli nüüd möödunud jaanipäeva ajal või ülemöödunud suvises pööripäevas. Aeg oli ta maha jätnud.
Kõik olid ta maha jätnud.
Ka too, kevadel abitus seisundis saabunud jahikapten, kes nüüd oma pere juures tagasi on ja elab endist elu. Lihtne oli olnud lahkuda. Liiga lihtne. Nagu armastust polekski olnud, et oli ainult hetkeks pimestav iha.
Ainult mõnikord näeb mees unes, kuidas üks hingeavatud silmadega naine talle kutsuvalt naeratab. Mida mees teeb? Pühib käega üle silmade, tõuseb voodist, läheb kööki ja joob külma vett. Siis poeb sooja sängi, naise kõrvale tagasi. See on reaalsus. Kõik, mis juhtus, on minevik ja ta ei taha minevikku tagasi. Ei taha ja ka jaht on maha müüdud. Maagiat pole olemas. On igapäevane töö, on harjumused, on stabiilsus. Kõik, mis sellest ringist välja kangutab, on ohtlik. Pöörane. Mitte temasuguse jaoks. Rutiin on mugav.
Kulla mees, rutiin su tundeelu tapabki.
Minu tunnete jaoks olid sa liiga kalkuleeriv ja ... valel ajal vales kohas.
Kunks tunneb, et täispurjes elu on kuidagi märkamatult temast mööda libisenud. Tema elupuri on sorgus. Ta triivib ühe koha ümber tiire teha, nii nagu lained tõukavad.
Ja ta ei karda lähenevas pööripäeva, pärast mida tuleb porihall ja -pruun aeg. Külmade vihmade periood ja tuuled ja tormid ja lõpmatud ööd.
Ämblike kootud võrgud on tihedad - tuleb karm talv. Kas just lumega, aga krõbeda külmaga küll.
Jälle piilub päike ja läigib merepinnalt vastu. Ilus ja hele. Petlik.
Ma ei saa siit kunagi ära minna. Ma ei sobi enam linna.
Unustuse tolm sajab saarele ja mind polegi olemas olnud.
Kuidas mu unistustest unustus on saanud?
Iseendale lootusest vangirüü loonud?
Üksi. Nii üksi.
Unistused kukuvad kividena vette.
Kõik see magus valu ja üksindus tõmbab hinge kinni ja siis ta nutab. Suured soojad soolased pisarad veerevad üle põskede ja tilguvad lõualt otse kaldavette. Nii saab neist üks.
***
Kallis Kunks, ma ei tea, mis nüüd edasi saab. Hetkel ei suuda ma muud, kui seda kollast päikesevihku Sulle näidata ja ikka loota, et Su lugu muutub. Et see greibipunane loojang pole viimane. Et see silmapaar naaseb. Ja maagia pole kuskile kadunud. Ma väga loodan. Aga ma vajan ise aega ja natuke liivast merekallast ja kohta seal saaretükil, et sind endast lõpuni välja kirjutada.
Armastusega,
Jo ❤
Kunk istus kail, jalad vee kohal rippu ja loopis kive vette. Iga kivi võttis kaasa endaga need mõtted, mida ta ümbrust tegelikult hoomamata endas mõtles. Kui maailm ta ümber oli hallides toonides, siis sisemus hõõgus - paksu helehalli tuha all veripunased söed.
Esimest korda kogu laiul oldud aja jooksul tundis naine, et ta on vang. Laiu vang. Tulnud kunagi vabatahtlikult, saar trööstimas toonast hingevalu ja õpetas uuesti nägema, uuesti tundma ja tajuma rohkem kui tavaline inimene tajuda oskaks. Näinud kordi kõiki aastaaegu, olnud maagia tunnistajaks, olnud meeltele vastuvõetamatus osalejaks, aidanud abivajajaid, naernud, nutnud, tantsinud, ujunud... Kartnud, karjunud, kasvanud ja kahanenud, oodanud ja lootnud.
Kivid kukuvad vaikse sulpsatusega ja vajuvad pehmesse põhjaliiva.
Vabatahtlik vang. Saare osa. Saar osa temast. Hoides nähtamatute ahelatena enda küljes. Ei tule enam lubatud vahetust. Justkui maagia oleks selle saare maha jätnud.
Kunks ei mäletanud, kas see erksinine silmapaar öös oli nüüd möödunud jaanipäeva ajal või ülemöödunud suvises pööripäevas. Aeg oli ta maha jätnud.
Kõik olid ta maha jätnud.
Ka too, kevadel abitus seisundis saabunud jahikapten, kes nüüd oma pere juures tagasi on ja elab endist elu. Lihtne oli olnud lahkuda. Liiga lihtne. Nagu armastust polekski olnud, et oli ainult hetkeks pimestav iha.
Ainult mõnikord näeb mees unes, kuidas üks hingeavatud silmadega naine talle kutsuvalt naeratab. Mida mees teeb? Pühib käega üle silmade, tõuseb voodist, läheb kööki ja joob külma vett. Siis poeb sooja sängi, naise kõrvale tagasi. See on reaalsus. Kõik, mis juhtus, on minevik ja ta ei taha minevikku tagasi. Ei taha ja ka jaht on maha müüdud. Maagiat pole olemas. On igapäevane töö, on harjumused, on stabiilsus. Kõik, mis sellest ringist välja kangutab, on ohtlik. Pöörane. Mitte temasuguse jaoks. Rutiin on mugav.
Kulla mees, rutiin su tundeelu tapabki.
Minu tunnete jaoks olid sa liiga kalkuleeriv ja ... valel ajal vales kohas.
Kunks tunneb, et täispurjes elu on kuidagi märkamatult temast mööda libisenud. Tema elupuri on sorgus. Ta triivib ühe koha ümber tiire teha, nii nagu lained tõukavad.
Ja ta ei karda lähenevas pööripäeva, pärast mida tuleb porihall ja -pruun aeg. Külmade vihmade periood ja tuuled ja tormid ja lõpmatud ööd.
Ämblike kootud võrgud on tihedad - tuleb karm talv. Kas just lumega, aga krõbeda külmaga küll.
Jälle piilub päike ja läigib merepinnalt vastu. Ilus ja hele. Petlik.
Ma ei saa siit kunagi ära minna. Ma ei sobi enam linna.
Unustuse tolm sajab saarele ja mind polegi olemas olnud.
Kuidas mu unistustest unustus on saanud?
Iseendale lootusest vangirüü loonud?
Üksi. Nii üksi.
Unistused kukuvad kividena vette.
Kõik see magus valu ja üksindus tõmbab hinge kinni ja siis ta nutab. Suured soojad soolased pisarad veerevad üle põskede ja tilguvad lõualt otse kaldavette. Nii saab neist üks.
***
Kallis Kunks, ma ei tea, mis nüüd edasi saab. Hetkel ei suuda ma muud, kui seda kollast päikesevihku Sulle näidata ja ikka loota, et Su lugu muutub. Et see greibipunane loojang pole viimane. Et see silmapaar naaseb. Ja maagia pole kuskile kadunud. Ma väga loodan. Aga ma vajan ise aega ja natuke liivast merekallast ja kohta seal saaretükil, et sind endast lõpuni välja kirjutada.
Armastusega,
Jo ❤
Kommentaarid
Postita kommentaar