Minu 10 kilomeetrit
Kõigepealt mõtlesin, et kirjutan kohe, kui kõnnikilomeetrid kõnnitud ja ihu dušsitatud. Ent õhtused sõnad võivad hajuda ja hakata ainult romantilist oreooli kandma, sestap mõtlesin ümber - hommikul kirjutan.
Nii siis Tallinna maraton ja minu kümme kilomeetrit. Sellest on julgelt rohkem kui kümme aastat, kui viimati sellisel massspordiüritusel osalesin. Ja mäletan, et ütlesin iseendale - nüüd on kõik, sa ei pea ennast ribadeks tõmbama, sa ei pea taluma nende sisinat, kui kellestki kerges küünarnukipuutes möödud, sa ei pea. Sa ei pea olema massis. Sa ei pea olema üks neist.
Otsus tehtud ja otsusest kinni peetud. Kuni selle suveni. Kuni eilseni.
Muidugi ma hindan kõrgelt neid ettevõtteid ja organisatsioone, kes oma töötajate meietunnet läbi harrastusspordi kasvatavad või hoiavad. Mina maksin oma stardipaki eest ise. Otsus sellel massüritusel osaleda tuli sellest, et ma tahtsin seda uut rada kõndida. Tahtsin anda endast need sammud Eestile kingiks Et kasvõi hambad ristis, aga ma teen selle ära. Nii et, kallis Eesti, palun - need eilsed, Endomondo järgselt suisa 11 kilomeetrit, on sulle! Tänutäheks kannan nüüd lipuvärvides särki ja kasutan kindlasti reisivautšerit, et külastada üht naaberriiki.
Aga eilsesse tagasi minnes... mu esimene emotsioon - oh-kui-palju-rahvast! kõik nii tihedalt koos ja kui kaugel stardist on minu numbrimärgi kogunemispunkt... Pelg. See, et sa lased korraga oma isiklikku ruumi mitu võhivõõrast inimest. Sellest saab üle, sest see on ajutine ja see läheb kohe mööda kui tuleb rohkem kõndimisruumi. Hea, et sellesse isiklikku ruumi mahtusid ka sõbrad.
Ja siis sa lihtsalt kõnnid ja soovid lihtsalt ruttu ühele poole saada. Vaatad maju, vaatad eeskäijate trükimustrilisi retuuse ja kõnnid neist mööda. Ei, võistlusmomenti ei tulnud, aga lihtsalt see, et saaks juba kõnnitud. Võistlustahe pole mind kunagi saatnud - ei kooliajal, ega tööelus. Ma ei pungesta end sellepärast, et olla milleski esimene, olla kellestki parem. Võibolla peaks? Ent võibolla on elus tähtsam hoopis muu, kui olla kellestki parem, eks ole? ;)
Äge oli live puhkpillibänd Mere puiesteel ja endised olümpiasangarid, kes rahvast lõbustasid ja ergutasid. Nii tublid olid need, kes lapsed kärus, ringi kaasa tegid. Nii ägedad olid need, kes ratastoolis selle tiiru ette võtsid, nii ägedad olid need, kes hoolimata kõndimisraskusest, selle raja läbisid.
Enda jaoks mõtlesin selgeks - oluline on liikumine. Sellisel massüritusel on see näitamise koht - vaadake, ma liigun, ma olen üks meist. Peidad oma pelu kuskile hingeprakku ja vehid mõtestatult astuda.
Ent millise rahu ja südamerõõmuga seon ma järgmisel õhtul kinni oma tossupaelad ja lähen oma kodutänavaid pidi looklevale kõnnirajale, mis päädib lõpuks mere ääres. Minu kingitus mulle endale. Nähtamatu rahulolu kuldne medal kõlkumas koguaeg kaelas ja trubaduurid puuokstes või lainetes saadavad tervet teed.
Ilus on liikuja, ilus on vaadata ja hetkeks peatuda, ilus on oma rada kulgeda.
Armastusega,
Jo ❤
Nii siis Tallinna maraton ja minu kümme kilomeetrit. Sellest on julgelt rohkem kui kümme aastat, kui viimati sellisel massspordiüritusel osalesin. Ja mäletan, et ütlesin iseendale - nüüd on kõik, sa ei pea ennast ribadeks tõmbama, sa ei pea taluma nende sisinat, kui kellestki kerges küünarnukipuutes möödud, sa ei pea. Sa ei pea olema massis. Sa ei pea olema üks neist.
Otsus tehtud ja otsusest kinni peetud. Kuni selle suveni. Kuni eilseni.
Muidugi ma hindan kõrgelt neid ettevõtteid ja organisatsioone, kes oma töötajate meietunnet läbi harrastusspordi kasvatavad või hoiavad. Mina maksin oma stardipaki eest ise. Otsus sellel massüritusel osaleda tuli sellest, et ma tahtsin seda uut rada kõndida. Tahtsin anda endast need sammud Eestile kingiks Et kasvõi hambad ristis, aga ma teen selle ära. Nii et, kallis Eesti, palun - need eilsed, Endomondo järgselt suisa 11 kilomeetrit, on sulle! Tänutäheks kannan nüüd lipuvärvides särki ja kasutan kindlasti reisivautšerit, et külastada üht naaberriiki.
Aga eilsesse tagasi minnes... mu esimene emotsioon - oh-kui-palju-rahvast! kõik nii tihedalt koos ja kui kaugel stardist on minu numbrimärgi kogunemispunkt... Pelg. See, et sa lased korraga oma isiklikku ruumi mitu võhivõõrast inimest. Sellest saab üle, sest see on ajutine ja see läheb kohe mööda kui tuleb rohkem kõndimisruumi. Hea, et sellesse isiklikku ruumi mahtusid ka sõbrad.
Ja siis sa lihtsalt kõnnid ja soovid lihtsalt ruttu ühele poole saada. Vaatad maju, vaatad eeskäijate trükimustrilisi retuuse ja kõnnid neist mööda. Ei, võistlusmomenti ei tulnud, aga lihtsalt see, et saaks juba kõnnitud. Võistlustahe pole mind kunagi saatnud - ei kooliajal, ega tööelus. Ma ei pungesta end sellepärast, et olla milleski esimene, olla kellestki parem. Võibolla peaks? Ent võibolla on elus tähtsam hoopis muu, kui olla kellestki parem, eks ole? ;)
Äge oli live puhkpillibänd Mere puiesteel ja endised olümpiasangarid, kes rahvast lõbustasid ja ergutasid. Nii tublid olid need, kes lapsed kärus, ringi kaasa tegid. Nii ägedad olid need, kes ratastoolis selle tiiru ette võtsid, nii ägedad olid need, kes hoolimata kõndimisraskusest, selle raja läbisid.
Enda jaoks mõtlesin selgeks - oluline on liikumine. Sellisel massüritusel on see näitamise koht - vaadake, ma liigun, ma olen üks meist. Peidad oma pelu kuskile hingeprakku ja vehid mõtestatult astuda.
Ent millise rahu ja südamerõõmuga seon ma järgmisel õhtul kinni oma tossupaelad ja lähen oma kodutänavaid pidi looklevale kõnnirajale, mis päädib lõpuks mere ääres. Minu kingitus mulle endale. Nähtamatu rahulolu kuldne medal kõlkumas koguaeg kaelas ja trubaduurid puuokstes või lainetes saadavad tervet teed.
Ilus on liikuja, ilus on vaadata ja hetkeks peatuda, ilus on oma rada kulgeda.
Armastusega,
Jo ❤
Kommentaarid
Postita kommentaar