Tagumikpooltunni täitmine
Joon papptopsist kehva masinakohvi, tõmban fliispleedi tihedamalt õlgade ümber ja suunan pilgu aknast õue - seal on päike ja ikka veel uskumatult rohelised puud. Ma olen tööl.
Nüüd on just see aeg, mille kohta öeldakse "tagumiktunni istumine". Mhmh, pool tundi veel ja siis saan lahkuda - üks kohtumine ootab, aga selle tagumikpooltunni täidan hoopis meeldivamaga - siin kirjutades. Kirjutan sellest, mis mõtetes mõlgub - tegevuspõhine kontor ronis esile.
Ma olen kergesti süttiv uutele ideedele. Nii neile, mis mind otseselt puudutavad - eriti töö suhtes, kui ka neile, mis otseselt ei puuduta. Ma olen vaimustuses paindlikust tööajast ja -korraldusest nagu ma olen vaimustuses uue Volvo XC40 turule tulekust. Ja sellest paavsti Maarjamaa külastusest kah. Ja sellest sügistuulest, mis on ikka ehmatavalt külm ja mis nudis kerge mantli kandmise aja kahepäevaseks. Ja sellest tigeda herilase sutsakast. Noh, viimasest nii vaimustuses nüüd ka pole, aga vähemalt sai tõestatud, et ma pole allergiline. Kuigi suts oli kordi valusam kui nõelatorge näppu. Pahkluu pole ka enam turses, nii et kõnnime aga reipalt edasi.
Tööpõhine õhin - mulle nii meeldiks, kui kaastöötajad ka vaimustuksid - olgu see siis ühistegevus või uued mõtted töö toimimise, - koha, -aja suhtes. Et -teeme ära! - võiks kõlada iganädalaselt vähemalt kord kui tihedamini ei suuda. Avatud kontor - noh, see on läbi elatud, aga see, et tulen ja olen oma arvutiga seal kus on vaba koht - see on nii põnev mu meelest. Ei teki asjatud ninni-nänni lauale ega tarbetut lauasahtlitesse ja ei korju üleliigseid kohvikruuse. Muidugi eeldab selline töökoht meeskonna head koostööoskust - et poleks selliseid, kes kindlalt tahavad oma lauda ja tooli; kes saavad ühes ruumis/ühes koosluses tulemuslikult toimida. Mõnes mõttes sunnib see inimest ka tolerantne olema.
Lõunalauas rääkisin õhinal sellest mõttest oma eriala kolleegiga, kes üldse ei vaimustunud, vaid laitis maha hoopis. Mõtlesin, et vot kui erinevad me oleme, aga samas tahan ma omi vigu ise teha ja kui mulle tundub asi proovimist väärt, seda ikka läbimõeldult, siis ma ikka tahan proovida. Kaugtöö projekt läks meil küll kenasti käima ja võin selle üle iseennast õlale patsutada. Pats-pats-pats! :)
Eks vaatan minagi peeglisse ja tõden, et eluratta tee viib kord mäest alla ja siis üles. Alla ikka kiiremini ja üles aeglaselt. Reelt libastumine ja kukkumine. Ent pühid põlved puhtaks ja lonkad edasi. Seda nimetatakse arenguks.
Kõik ei ole minusugused ja ka mina pole ülehomme vb see, kes ma praegu olen - andke mulle kirves!
Suure hooga alustan oma uue kabineti remonti - tjah, päris tegevuspõhise kontorini jõuame me ehk järgmise aasta teises pooles, aga ühe toa teen juba nüüd avatuks ja rõõmsasisuliseks. Ise teen.
See, et kui näed, asjad ei liigu, siis tuleb ise olla lükkajaks, eestvedajaks ja utsitajaks.
Kui vaja, utsitan iseennast.
Kui vaja, siis teisi ka.
***
Süttija ;)
Nüüd on just see aeg, mille kohta öeldakse "tagumiktunni istumine". Mhmh, pool tundi veel ja siis saan lahkuda - üks kohtumine ootab, aga selle tagumikpooltunni täidan hoopis meeldivamaga - siin kirjutades. Kirjutan sellest, mis mõtetes mõlgub - tegevuspõhine kontor ronis esile.
Ma olen kergesti süttiv uutele ideedele. Nii neile, mis mind otseselt puudutavad - eriti töö suhtes, kui ka neile, mis otseselt ei puuduta. Ma olen vaimustuses paindlikust tööajast ja -korraldusest nagu ma olen vaimustuses uue Volvo XC40 turule tulekust. Ja sellest paavsti Maarjamaa külastusest kah. Ja sellest sügistuulest, mis on ikka ehmatavalt külm ja mis nudis kerge mantli kandmise aja kahepäevaseks. Ja sellest tigeda herilase sutsakast. Noh, viimasest nii vaimustuses nüüd ka pole, aga vähemalt sai tõestatud, et ma pole allergiline. Kuigi suts oli kordi valusam kui nõelatorge näppu. Pahkluu pole ka enam turses, nii et kõnnime aga reipalt edasi.
Tööpõhine õhin - mulle nii meeldiks, kui kaastöötajad ka vaimustuksid - olgu see siis ühistegevus või uued mõtted töö toimimise, - koha, -aja suhtes. Et -teeme ära! - võiks kõlada iganädalaselt vähemalt kord kui tihedamini ei suuda. Avatud kontor - noh, see on läbi elatud, aga see, et tulen ja olen oma arvutiga seal kus on vaba koht - see on nii põnev mu meelest. Ei teki asjatud ninni-nänni lauale ega tarbetut lauasahtlitesse ja ei korju üleliigseid kohvikruuse. Muidugi eeldab selline töökoht meeskonna head koostööoskust - et poleks selliseid, kes kindlalt tahavad oma lauda ja tooli; kes saavad ühes ruumis/ühes koosluses tulemuslikult toimida. Mõnes mõttes sunnib see inimest ka tolerantne olema.
Lõunalauas rääkisin õhinal sellest mõttest oma eriala kolleegiga, kes üldse ei vaimustunud, vaid laitis maha hoopis. Mõtlesin, et vot kui erinevad me oleme, aga samas tahan ma omi vigu ise teha ja kui mulle tundub asi proovimist väärt, seda ikka läbimõeldult, siis ma ikka tahan proovida. Kaugtöö projekt läks meil küll kenasti käima ja võin selle üle iseennast õlale patsutada. Pats-pats-pats! :)
Eks vaatan minagi peeglisse ja tõden, et eluratta tee viib kord mäest alla ja siis üles. Alla ikka kiiremini ja üles aeglaselt. Reelt libastumine ja kukkumine. Ent pühid põlved puhtaks ja lonkad edasi. Seda nimetatakse arenguks.
Kõik ei ole minusugused ja ka mina pole ülehomme vb see, kes ma praegu olen - andke mulle kirves!
Suure hooga alustan oma uue kabineti remonti - tjah, päris tegevuspõhise kontorini jõuame me ehk järgmise aasta teises pooles, aga ühe toa teen juba nüüd avatuks ja rõõmsasisuliseks. Ise teen.
See, et kui näed, asjad ei liigu, siis tuleb ise olla lükkajaks, eestvedajaks ja utsitajaks.
Kui vaja, utsitan iseennast.
Kui vaja, siis teisi ka.
***
Süttija ;)
Kommentaarid
Postita kommentaar