Suvi sai läbi
Pööripäev, kus päev ja öö on täpselt ühepikkused - kumbagi 12 tundi. Õhtu pimeneb rutem ja päevavalgus jääb talle ühe rohkem jalgu. Pimeduse võit valguse üle. No ja pole hullu, sest kevadel ju jälle vastupidi. Kõik on tasakaalus. Vähemalt loodus on taskaalus.
Aga mina?
Mina ei ole. Kehutan ja motiveerin end ületama asju, millest teab-mis-vaimustuses pole. Nii era- kui tööelus.
Täna kõndisin 6 km alla ühe tunni. Pole paha, ütleb keha, ent nii pea kui seisma jäin, hakkas protestima: külm on, liiguta! külm on! Mis see alla ühe tunni on? 1 km läbimine alla 10 minuti. Täitsa tore kõndimise tempo ja saab kaaslasega juttu ajada nii, et hingeldamine rääkimist ei sega.
Ja sutsaka sain - üks tige herilane-mesilane (üks neist), nõelas mind otse pahkluu kõrvale, tossuäärest pisut kõrgemale. Rapsisin ta jalalt maha, aga too tegelane oli ikka nii õel, et maandus minu selja taga kõndija jalal ja viis seal oma kuritöö korralikult lõpuni. Finišis nägin - tolle kõndija jalg oli korralikult paistes.
Sügist on metsas rohkem kui tänavatel. Esiteks lõhn. Õhus on kõdu ja niiskust ja väsimust. Matkatee sadanud vihmast porine ja libe. Sõrmed ihkavad sõrmikuid. Ja vihma tilgub lagipähe, moodustab mütsinokast räästa ja kukub siis tolksti! rinnaesisele. Mütsinoka nutt.
Rahvast on sügisjooksul parasjagu, selline kogukonnakeskne tegevus, va jooksu võitja, kes ilmselgelt meie piirkonnast, isegi mitte Eestimaalt, pärit pole. Noh, olgu ta õnnelik selle pea tonni jagu puitbriketi üle, mille ta võitjana auhinnaks pälvis. Arusaadavalt on tal palju külmem ka kui meil, kargetel põhjamaalastel, kellel tegelikult palavate suvedega harjuda soovitatakse - sellest 2018 suveskuumast saab uus norm.
Koduteel manab sõbranna Hispaaniamaa silme ette ja korrutab kui mantrat - päike on nii kuum, niiiiiii kuum on päike. Minul aga seedeelundkond koriseb ja nõuab süüa - mis sa arvad, et me selle kaerahelbepudruga pidimegi nüüd vaid piirduma või? Sport tehtud, anna nüüd uut energiat.
Lepimegi kokku, et ilusat kõndi ja kaunist sügise algust tuleb tähistada ja seda ei kuskil mujal, kui Uulitsas. Burgeriisu lubab olla kannatlik ja kuum dušš on nagu kuum Hispaaniamaa päike. Elu läheb kohe ilusaks ja puhas inimene on kordades sõbralikum kui must, oi, vabandust, higine tegelane.
Uulits ei üllata, tegelikult tõestab, et ta on jätkuvalt hea kõiges - alates interjöörist, tublidest teenindajatest, toidunaudingust rääkimata. Sihuke tunne on, et koju tuleb jala minna, sest saadud toiduenergia ajab üle ääre ja valgub otse puusadesse.
Meenutan ühte laste laulu, kus sügisel oli sünnipäev. Ei tulegi paraku rohkem meelde, kui et sügisel on sünnipäev. Pidu. Madalad pilved sõeluvad üle mere ja linna ning paiskavad aegajalt endast välja vihmavalingud. Taevavesi on külm. Ja otsekui kingituseks, tõuseb taevasse vikerkaar. Selline täisulik, konkreetse alguse ja lõpuga ning täiesti eraldatavate värivtriipudega. Pidu nagu läbu - päikesesoe ja vihmakülm segamini.
Tossud lähevad otse pesumasinasse.
Rinnanumber 677 seinale ja üle muuli hüppava laine pildiga medal seinavõrgule rippuma. Järjekordne "teht!".
Ja tegevuspõhise kontri mõte ütleb, et enne ma rahu ei saa, kui see tehtud on. Millal võetakse mind kui strateegilist partnerit, mitte lihtsalt töösuhete koordineerijat?
Tasakaal kiigub. Paigalseis on rahulolu? Paigalpüsimine on tammumine ja vajumine.
Ei kedagist, hüppame kiigelt ja kaeme perra, kust poolt tuul puhuma hakkab ja laseme tal end toredasti tõugata.
Sest suvi sai läbi ja sügis on ärganud.
Armastusega,
Jo ❤
Aga mina?
Mina ei ole. Kehutan ja motiveerin end ületama asju, millest teab-mis-vaimustuses pole. Nii era- kui tööelus.
Täna kõndisin 6 km alla ühe tunni. Pole paha, ütleb keha, ent nii pea kui seisma jäin, hakkas protestima: külm on, liiguta! külm on! Mis see alla ühe tunni on? 1 km läbimine alla 10 minuti. Täitsa tore kõndimise tempo ja saab kaaslasega juttu ajada nii, et hingeldamine rääkimist ei sega.
Ja sutsaka sain - üks tige herilane-mesilane (üks neist), nõelas mind otse pahkluu kõrvale, tossuäärest pisut kõrgemale. Rapsisin ta jalalt maha, aga too tegelane oli ikka nii õel, et maandus minu selja taga kõndija jalal ja viis seal oma kuritöö korralikult lõpuni. Finišis nägin - tolle kõndija jalg oli korralikult paistes.
Sügist on metsas rohkem kui tänavatel. Esiteks lõhn. Õhus on kõdu ja niiskust ja väsimust. Matkatee sadanud vihmast porine ja libe. Sõrmed ihkavad sõrmikuid. Ja vihma tilgub lagipähe, moodustab mütsinokast räästa ja kukub siis tolksti! rinnaesisele. Mütsinoka nutt.
Rahvast on sügisjooksul parasjagu, selline kogukonnakeskne tegevus, va jooksu võitja, kes ilmselgelt meie piirkonnast, isegi mitte Eestimaalt, pärit pole. Noh, olgu ta õnnelik selle pea tonni jagu puitbriketi üle, mille ta võitjana auhinnaks pälvis. Arusaadavalt on tal palju külmem ka kui meil, kargetel põhjamaalastel, kellel tegelikult palavate suvedega harjuda soovitatakse - sellest 2018 suveskuumast saab uus norm.
Koduteel manab sõbranna Hispaaniamaa silme ette ja korrutab kui mantrat - päike on nii kuum, niiiiiii kuum on päike. Minul aga seedeelundkond koriseb ja nõuab süüa - mis sa arvad, et me selle kaerahelbepudruga pidimegi nüüd vaid piirduma või? Sport tehtud, anna nüüd uut energiat.
Lepimegi kokku, et ilusat kõndi ja kaunist sügise algust tuleb tähistada ja seda ei kuskil mujal, kui Uulitsas. Burgeriisu lubab olla kannatlik ja kuum dušš on nagu kuum Hispaaniamaa päike. Elu läheb kohe ilusaks ja puhas inimene on kordades sõbralikum kui must, oi, vabandust, higine tegelane.
Uulits ei üllata, tegelikult tõestab, et ta on jätkuvalt hea kõiges - alates interjöörist, tublidest teenindajatest, toidunaudingust rääkimata. Sihuke tunne on, et koju tuleb jala minna, sest saadud toiduenergia ajab üle ääre ja valgub otse puusadesse.
Meenutan ühte laste laulu, kus sügisel oli sünnipäev. Ei tulegi paraku rohkem meelde, kui et sügisel on sünnipäev. Pidu. Madalad pilved sõeluvad üle mere ja linna ning paiskavad aegajalt endast välja vihmavalingud. Taevavesi on külm. Ja otsekui kingituseks, tõuseb taevasse vikerkaar. Selline täisulik, konkreetse alguse ja lõpuga ning täiesti eraldatavate värivtriipudega. Pidu nagu läbu - päikesesoe ja vihmakülm segamini.
Tossud lähevad otse pesumasinasse.
Rinnanumber 677 seinale ja üle muuli hüppava laine pildiga medal seinavõrgule rippuma. Järjekordne "teht!".
Ja tegevuspõhise kontri mõte ütleb, et enne ma rahu ei saa, kui see tehtud on. Millal võetakse mind kui strateegilist partnerit, mitte lihtsalt töösuhete koordineerijat?
Tasakaal kiigub. Paigalseis on rahulolu? Paigalpüsimine on tammumine ja vajumine.
Ei kedagist, hüppame kiigelt ja kaeme perra, kust poolt tuul puhuma hakkab ja laseme tal end toredasti tõugata.
Sest suvi sai läbi ja sügis on ärganud.
Armastusega,
Jo ❤
Kommentaarid
Postita kommentaar