Huvi pole
Üritasin end sundima lugema teksti, milles selgitatakse mis miski on, kuidas peaks vormistama ja mismoodi on õige teha. Seaduse tekst ümber kirjutatud kompaktseks lugemiseks, õpikuks. Paraku... iga teise lõigu lõpus mõtlen kardinaalselt muudele asjadele. Keskendumine on keeruline. Olematu. Isegi kui mõistan keskendumise vajadust. Ma ... ei mõista. Tegu on ainega, milles tuleb mõne päeva pärast sooritada arvestust. Ja - üllatus-üllatus - lektor nõuab teadmisi ... peast. Mõtlen hiljuti levinud püramiidile, et kuidas uued teadmised paremini haakuvad: kõigest 5% sai loenguvorm. Kõige paremini sadestuvad teadmised rühmatöö ja praktiliste harjutuste najal. Olgu, praktilisi harjutusi loengutes tegime, oleks võinud rohkemgi olla. Nüüd, teooriat lugedes tundub see hoopis teine sisu mis tundides. Ja see teooria on selline, mille loen tuimalt sisse ja tuimalt jookseb see mööda ajukääre olematuks.
Vale kellaaeg? Võibolla. Kuidas end käänata ja väänata, et asi selgemaks saaks?
Ohkan ja panen materjali kõrvale. Sellest saaks täitsa tühi õhtupoolik, kui lihtsalt teksti lugeda.
Mismoodi oleks siis õige õpetada?
Hm. Lektor. Lektori pühendumus teemale. Karismaatilisus.
Kui selline auditooriumi ees edasi-tagasi liigub ja sütitavalt räägib, paneb ta kuulajad endale keskenduma. Kui ühtegi küsimust ei tule, järelikult ei mõisteta või tegeletakse muude asjadega.
Samas ei suuda ka kirglik lektor süüdata õppuri teadmiste küünalt, kui tollel huvi puudub. Ahaa! Jõudsimegi pointini! Huvi. Huvi peab olema, et teadmised ajust mööda ei jookseks, vaid sinna käärude vahele. Huvi, mille lektor võib tekitada ja samas võib ka kustutada.
Kas mul on antud ainese vastu huvi? .... Ei. Istun loengus, vahin aknast õue ja mõtlen sajale muule minu jaoks olulisele asjale.
Mõtlen, et kahju on nende ajast, kellel antud ainega kokkupuude jääbki ses elus ainsaks. Pärast arvestuse tegemist ongi kõik. Ei rohkem kunagi. Miks ei võiks õppur ise kokku panna programmi, mis toetaks tema töökaart? Valida just need loengud, mis talle huvi pakuvad ja millega kokkupuute päris elus tõenäoline.
Oijah, kõige taga on raha, eksole?
No jah, huvi, mis tuleb vägisi tekitada, pole ju huvi.
Mismoodi siis selle arvestuse sooritatud saab?
Arvamuse avaldamisega.
🙋
Vale kellaaeg? Võibolla. Kuidas end käänata ja väänata, et asi selgemaks saaks?
Ohkan ja panen materjali kõrvale. Sellest saaks täitsa tühi õhtupoolik, kui lihtsalt teksti lugeda.
Mismoodi oleks siis õige õpetada?
Hm. Lektor. Lektori pühendumus teemale. Karismaatilisus.
Kui selline auditooriumi ees edasi-tagasi liigub ja sütitavalt räägib, paneb ta kuulajad endale keskenduma. Kui ühtegi küsimust ei tule, järelikult ei mõisteta või tegeletakse muude asjadega.
Samas ei suuda ka kirglik lektor süüdata õppuri teadmiste küünalt, kui tollel huvi puudub. Ahaa! Jõudsimegi pointini! Huvi. Huvi peab olema, et teadmised ajust mööda ei jookseks, vaid sinna käärude vahele. Huvi, mille lektor võib tekitada ja samas võib ka kustutada.
Kas mul on antud ainese vastu huvi? .... Ei. Istun loengus, vahin aknast õue ja mõtlen sajale muule minu jaoks olulisele asjale.
Mõtlen, et kahju on nende ajast, kellel antud ainega kokkupuude jääbki ses elus ainsaks. Pärast arvestuse tegemist ongi kõik. Ei rohkem kunagi. Miks ei võiks õppur ise kokku panna programmi, mis toetaks tema töökaart? Valida just need loengud, mis talle huvi pakuvad ja millega kokkupuute päris elus tõenäoline.
Oijah, kõige taga on raha, eksole?
No jah, huvi, mis tuleb vägisi tekitada, pole ju huvi.
Mismoodi siis selle arvestuse sooritatud saab?
Arvamuse avaldamisega.
🙋
Kommentaarid
Postita kommentaar