Lävepakul kõõludes

On äraütlemata kurb näha-teada maailma kuklapoolel toimuvate sündmustega - südant rebestavad fotod-videod koaaladest põleva metsa taustal. Nõutute nägudega inimesed, kelle eluaegne looming - kodu, mõne minutiga hävitatakse tule poolt. Me palume vihma. Mõtteis ja südameis. Soovime, et tuuled muudaksid suunda.
Selles tulekatastroofis oleme me koos, üksmeeles ja valmis igati abistama.
Teisel pool... vägivald. Rusikatega rindu tagudes - mina võin, tahan ja teen. Võim. Nüristav võim. Tühjus pilgus, mis ei oska näha enam ei tähti taevas ega sipelga argiseid toimetamisi maapinnal.
Kus vikerkaar taevas on muutunud seksuaalse orientiiri tähiseks ja globaalset kliimamuudatust peetakse vandenõuks.
Sellisesse kümnendisse jõudsime siis.
Joon kohvi ja õues sajab tont-teab-mida. Minu mälestustes on jaanuar veel lumehangepõseline ja kõrbekülmakraadiline. Mälestus. Reaalsuses ei teagi, kas enam seda imet näeb. Ju, ehk.
Mul ei ole uue aasta alguse eesmärke püstitatud. Loomuses on need seada nii kõrged, et pigem on aastalõpus tarvis nentida, et no ei läinud nii. nagu tegelikult minema pidi.
Ent soovid ja mõtted, millega järgmisel 12. kuul tegeleda, neid on. Üsna mitu.
Et reisida ja lugeda, leida meelerahu igapäevases ja pidupäevases. Teatri-tuur. Väärtfilmid. Leida üles see sõber, kes hommikuti peeglis vastu vaatab. Koos selle teisega.
Õppida ja leida õpitus tähendus. Avastada see, mis veel puudu on.
Hellitada ja virgutada keha.
Olla rohkem endale kui teistele.
Osata anda ja vastu võtta.
Ja kui mu pisike maailmapilt suudab kaasa tunda ja kurja ära tunda, uskuda headusse ja armastusse, siis on see minu jaoks kümnend, milles ma tahan kohal olla.
Minna tuulisele kaldale ja ahmida avarust ning olla hoitud ja ise hoida.

***
❤️️, Jo