Kirjutamine on puhas rõõm. Killud. Hommikud on õnnelikuks ärkamiseks.

Kõigepealt on lõhn, pannkoogi oma. Siis  seguneb see kohviaroomiga. Mmm... Pätikas. Avan silmad. Ta vaatab mulle otse silma, muie ümber suu ja ulatab aurava kruusi: "Ärka üles, unimüts."
Issand, kuidas mulle meeldib see pisut ülbe pilk ja sõnu vormivad õhukesed huuled. Tunnen, kuidas õnnelik olek minus alt üles tulvab ja ma naeran talle vastu: "Tead, kui ma poleks suu lahti maganud, siis ma suudleksin sind kohe praegu, aga nüüd pead sa ootama." Võtan kruusi ja joon esimese sõõmu. Ta istub voodi servale ja me ei kaota silmsidet. Täitsa pätikas, kohvipuru on hammastel tunda. Jah, meil on köögis korralik kohvimasin, mis ootab nupule vajutamist, aga tõenäoliselt on selle ubade mahuti tühi või masin nõuab puhastust. Ja see on minu töö. Aga ma armastan tema tehtud pätikat. Meie maakodus on see absoluutne tipp - suvelõhnad, loodushääled, tuuleõhk, mis kiigutab avatud akna ees häbelikult õõtsuvaid kardinaid... Seda ei saa võrrelda praeguse umbmäärase aastaajaga, kus temperatuur tantsib nullist viieni ja tagasi. Kiikan üle mehe õla aknasse. Oligi arvata - hall, pruun, määrdunud roheline. Ja vesi. Ent ikkagi on hommik võrratu. Ma olen nii õnnelik iga hommiku üle, ärgates tema kõrval. Meie voodis, õigemini tema voodis, või siis nüüd ikkagi meie voodis. Ma ju olen sissetulnu. Teadlikult. Sissetulnu on loll sõna. Pigem, me saime kokku. Tema kõhkles, mina mitte. Teadsin, et enam ei või oodata, ma ei taha oodata ja ma üldse rohkem ei taha kellegi teisega elu jagada. Sügav teadmine - tema on õige. See, et mu sõbranna oli poolteist aastat tagasi sõnanud:  ära püüa, las jääb, isegi kui ta on sinu kaksikleek või hingesugulane, ära püüa teda. Sina oled tuul, tema on kalju.
Ometigi olen ma täna siin - kodus, mille kohta ma ütlen "meie kodu". Tõsi, suvekodus tunnen ma end jah, rohkem kodusena, aga ikkagi - see eelmises suhtes ehitatud kodu on nüüd meie pesa. Ma olen tuul, tema on mu kalju. Tema kaotas kaasa õnnetuses, mina olin teinud lihtsalt valesid valikuid.
Taban ta pilgu mind vaatamas ja ma sean end, teadlikult, istuma nii, et tekk mu õla paljaks jätab.
Ma ei häbene juba ammu oma keha, selle pehmust, kurve ja nahamärke. Sest see, mis meid tegelikult seob, on sügav äratundmine. Teadmine, et me mõtleme ühtemoodi, me näeme elu ühtemoodi, me oleme ühtemoodi. Nii kuradi äge-magusalt sarnased, et armastades ennast oleks siis oma teist mina mitte armastada.
Algselt see sarnasus isegi pelutas, ent mida rohkem ta end tundma õppida lasi, seda rohkem see  pisut arrogantne suhtumine ümbritsevasse, üle olemine ja samas hästi varjatud haavatavus, oli paeluv. Mõte, et ma selle ära tabasin ja endale hoidsin, sai määravaks. Pilgud, mida vahetasime - ma tean, et sa tead.
Mina, üleni punane romantik, peitnud end kitsasse kontorikleiti ja prillide taha. Tema, argine mõte jooksmas kulmude taga ja otsimas lahendusi, sisimas tundlik ja haavatav.
Ma joon oma kruusi tühjaks.
"Noh, nüüd võib".
"Mida?"
Sirutan käsivarred ta poole. "Ma tahan sulle otse suhu öelda, kuidas ma sind armastan. Kuidas ma ootan lahkumise hetkest alates meie kohtumise hetke. Ja seda, et ma ei hoia end iialgi tagasi, et öelda, kui kallis sa mulle oled. Päriselt. Su kõrval uinuda ja siis ärgata, teeb minust rikkaima naise. Teada, etsa oled olemas. Las ma suudlen su endasse, et õnnelik päev saaks alata."

***
💗 Jo

foto tuleb internetist