Kirjutamine on puhas rõõm. Killud. See, kes jääb.

Kunks seisis põlvini vees. Lained hüppasid üle põlve ja kõrgemale veel. Tuul tantsis mööda vett ja sikutas laineid nii, et need tormasid avatud vahuste suudega randa. Kunksi kleit lehvis märjalt lainetele järele. Tegelikult polnudki aru saada, kus algas meri ja kus lõppes kleit.
Tinahall taevas valas mereveele lakkamatult lisa. 
Oli tal külm?
Sina... Miks sa teed asju, mida pole määratud tegema?
Mille pärast hoolid? Et märgataks? Annetad, et sind nähtaks? Et vähendada endas valu?
Kas ma pole sulle öelnud, et jagada saad siis, kui sul on jagada, kui sa ise oled külluses. Kui sinus on tasakaal, siis saad tasakaalustada teisi. Kui sul on energiat, siis innustad teisi. Kui sa armastad ennast, alles siis saad armastust anda.
Rohkem kui raha, väärivad nad head sõna, lahkust. Raha on raha ja õpetab abitust. Seda tahadki?
Et nad oleksid sinust sõltuvad? Tunnet, et ilma sinuta nad ei saa? Siduda end sidemetega, mis sind tegelikult ei rahulda. 
Kui sinus on haigust, siis jagad seda.
Kui sinus peitub vääritus, siis on vääritud su teod.
Kui sa vihkad, siis külvad viha.
Küllus tuleb sinna kus küllus on juba ees. 
Millist küllust sa soovid?
Tähelepanu?
Siis pööra endale tähelepanu.
Armastust?
Alusta endast - armasta end.
Raha?
Siis näita, et sa väärid.
Tervist?
Siis ütle, et sina oledki tervis.
Ma ei saa sind rohkem aidata. 
Kui mu sõnad sinuni tuules jõuavad, ei tea, kas neid lugeda mõistad?
Või vaatad mäslevat merd ja näed selles vaid tormi?

Kunks lõi jalga vastu vett ja tõstis käed - tumehall taevas lõi hetkeks heledaks hõbedasest välgunoolest. Veel ja veel - nii et vesi värises ja tuul kaotas suuna.

Kui nii, siis olgu - sündigu su tahtmine!

Tal ei olnud külm. Temas polnud viha. Kirg, mida ta tundis, pöörles tormina ta ümber ja ta oli selles möllus õnnelik. Sähvivad piksenooled ja tuulepöörised. Vihm maitses mõru, nii see pidigi olema.  Vabanemine millestki, mis teda ei väärinud.

***
💖, Jo

Interneti avarusest