Up and down
Just kelkisin saatusekaaslasele, et vhuupi-duupi-dubi-dup-dup-dup ma ei pea praktikat tegema, sain senise kogemuse põhjal arvestatud ja nüüd on aega lisaks tööle, koolile ka muule keskenduda. Ent võta näpust või haara kirves - sain töölauale umbsõlme, mille lahti harutamiseks pole varasemast kogemusest miskit võtta. Elukestev õpe ja kogemuste korje.
Ühte olen küll õppinud - kui probleem sulle lauale maanudb, siis tutvu ja jäta see sinnapaika. Esimese emotsiooni najal ei tasu iial hakata tõde ja õigust kuulutama. Nii et selle umbsõlme detailsem uurimine tuleb ... homme. Nagu Scareltt O'Hara romaanist Tuulest viidud.
Pööran probleemile selja, et natukegi seda praktika tegemisest pääsemise õnne tunda, ent südametükk, mis kuulub tööle, teeb natuke ikka muret. Ikka mõtlen, pabistan (et kas ikka olen õigesti teinud ja ka seda, et on asju, mida ma paraku muuta ei suuda (isegi kui tean, et mul on õigus)).
Siis ma pean endale soovitama seda, mida teistelegi - kui ei meeldi, kui ei taha siis tõuse ja mine ära. Ent - kus on see teine koht, kuhu minna?
Sirvin, õigemini rullin, tööpakkumisi - selle pilguga, et mida veel võiks teha, mis mind kõnetaks praeguse valdkonna asemel? Mis mulle meeldiks? Vot aga meeldib see, mis praegu sõrmede all sünnib. Masinakirjutaja, oli kunagi selle töö nimetus, enne sekretäri. Ja ei - ma ei soovi masinakirjutajaks hakata, aga kirjutada tahaks küll. Nii et - ärkan kell "kui päike tõuseb", sirutan, kallistan, kohvitan ja pööran pilgu sissepoole. Arvuti hele ekraan hüpnotiseerib ja kutsub end täitma. Õhtupuna laskumiseni. Teinekord lõunapäikseni.
Greibiviil vees.
***
On aegu, kui ei taha, ei jaksa, ei jõua. Lihtsalt sulgud endasse ja jälgid ükskõikselt, kuidas akna taga sajab, lihtsalt sajab. Halli päeva hall sadu. On veel langemise ruumi, aga tead, et sellel pole mõtet. Mitte keegi ei tule sellesse kaamosesse sind taskulambi silmaga otsima. On nagu on, mõtled.
Redeliks tuleb ise hakata, õlale patsutajaks samuti.
Natuke tuleb pimedas olla, end kokku koguda - istuda kägaras, käed ümber põlvede. Enda lahtised tükid tugevaks tervikuks kleepida. Ei, maailm ei varise kokku kui sa just maavärinapiirkonnas ei asu.
Samas on neid üdiraskeid hetki, kus ise hakkama ei saa ja ei tahagi - lein. See tume ja raske lina, mis katab kõik kuhu mittemidaginägeva pilgu pöörad. See olek, kus hingata on valus, kus tunded on ähmased varjud ja silmi sulgedes ei soovi neid mitte kunagi enam avada. Ära siit, kaduda. Valul ei olegi põhja. Valu armistub ajapikku. Kasvab täis nii hästi-halvasti kui oskab. Leiad rinnus tuima ja raske tüki. Lepid. Argine lükkab su robotlikult toimima.
Ühel kaugel päeval tulevikus leiad sa üles oma naeru. Ei usu?
Siis on sul veel vaja armkudet kasvatada.
Pudendan roosiõisi ja süütan valged küünlad.
Et sa leiaksid mu üles. Valust väljunu. Armastus tahab elada. Leia see tee, mida ma sulle olen ehitanud. Tule mööda mu sõnu ja ära karda. Sügavust. Avarust.
Nii nagu mina ei karda sind südamega kutsuda.
Kunks
💗, Jo
Ühte olen küll õppinud - kui probleem sulle lauale maanudb, siis tutvu ja jäta see sinnapaika. Esimese emotsiooni najal ei tasu iial hakata tõde ja õigust kuulutama. Nii et selle umbsõlme detailsem uurimine tuleb ... homme. Nagu Scareltt O'Hara romaanist Tuulest viidud.
Pööran probleemile selja, et natukegi seda praktika tegemisest pääsemise õnne tunda, ent südametükk, mis kuulub tööle, teeb natuke ikka muret. Ikka mõtlen, pabistan (et kas ikka olen õigesti teinud ja ka seda, et on asju, mida ma paraku muuta ei suuda (isegi kui tean, et mul on õigus)).
Siis ma pean endale soovitama seda, mida teistelegi - kui ei meeldi, kui ei taha siis tõuse ja mine ära. Ent - kus on see teine koht, kuhu minna?
Sirvin, õigemini rullin, tööpakkumisi - selle pilguga, et mida veel võiks teha, mis mind kõnetaks praeguse valdkonna asemel? Mis mulle meeldiks? Vot aga meeldib see, mis praegu sõrmede all sünnib. Masinakirjutaja, oli kunagi selle töö nimetus, enne sekretäri. Ja ei - ma ei soovi masinakirjutajaks hakata, aga kirjutada tahaks küll. Nii et - ärkan kell "kui päike tõuseb", sirutan, kallistan, kohvitan ja pööran pilgu sissepoole. Arvuti hele ekraan hüpnotiseerib ja kutsub end täitma. Õhtupuna laskumiseni. Teinekord lõunapäikseni.
Greibiviil vees.
***
On aegu, kui ei taha, ei jaksa, ei jõua. Lihtsalt sulgud endasse ja jälgid ükskõikselt, kuidas akna taga sajab, lihtsalt sajab. Halli päeva hall sadu. On veel langemise ruumi, aga tead, et sellel pole mõtet. Mitte keegi ei tule sellesse kaamosesse sind taskulambi silmaga otsima. On nagu on, mõtled.
Redeliks tuleb ise hakata, õlale patsutajaks samuti.
Natuke tuleb pimedas olla, end kokku koguda - istuda kägaras, käed ümber põlvede. Enda lahtised tükid tugevaks tervikuks kleepida. Ei, maailm ei varise kokku kui sa just maavärinapiirkonnas ei asu.
Samas on neid üdiraskeid hetki, kus ise hakkama ei saa ja ei tahagi - lein. See tume ja raske lina, mis katab kõik kuhu mittemidaginägeva pilgu pöörad. See olek, kus hingata on valus, kus tunded on ähmased varjud ja silmi sulgedes ei soovi neid mitte kunagi enam avada. Ära siit, kaduda. Valul ei olegi põhja. Valu armistub ajapikku. Kasvab täis nii hästi-halvasti kui oskab. Leiad rinnus tuima ja raske tüki. Lepid. Argine lükkab su robotlikult toimima.
Ühel kaugel päeval tulevikus leiad sa üles oma naeru. Ei usu?
Siis on sul veel vaja armkudet kasvatada.
Pudendan roosiõisi ja süütan valged küünlad.
Et sa leiaksid mu üles. Valust väljunu. Armastus tahab elada. Leia see tee, mida ma sulle olen ehitanud. Tule mööda mu sõnu ja ära karda. Sügavust. Avarust.
Nii nagu mina ei karda sind südamega kutsuda.
Kunks
💗, Jo
sealt internetist
Kommentaarid
Postita kommentaar