Kahetsusest, kahjutundest
Öeldakse, et kerge on su elu siis, kui sa ei ela kahetsuses, sul pole kahju.
Kõik siis iseenda võtmes. Et kui see emotsioon sinud puudub, on maailm... milline siis?
Aegajalt taban end ikka mõtlemast, et "vat kui oleks öelnud teisiti", "oleksin pidanud siiski tegema seda või teist", "kahju, et nii läks". Siplen kahjutunde võrgus ja välja ei saa. Kuskil on karvane kahetsustunne, kes peagi mu endasse imeb, jättes kesta võrku kiikuma, kuni tuul selle ükskord endaga kaasa viib.
Ma ei tea. Ma ikka õpin alles ja üritan oma teed selles võrratus maailmas seada. Mõned ütlevad, et vot selleks eaks peaks toimuma rahunemine - sul on kõik olemas, kõik nähtud-tehtud... Mul on veel nii palju nägemata, kogemata.
Maailma tundma õppimine algab iseendast.
Arusaamine, kuidas ma ise toimin, mismoodi aru saan ja tunnen-tunnetan. See ongi võti maisesse paradiisi. Keeruline lukk on sellel uksel. Aga võibolla on nii, et minul on keeruline koodlukk, kellelgi teisel piisab ainult ust lükata.
Kuulan, kuidas vihm sajab vastu aknaplekki. Talvevihm.
Harjan juukseid ja luban peeglisse, et ma ei kahetse täna mitte midagi. Võin küll tunda hetkeseisundina kahju, aga seda väljaspool ennast. Mul ei ole kahju enda elust tänases päevas ja üritan (= luhtunud katse, seega - kannan) seda teadmist endaga homsesse. Kuni see üks hetk kaob. Ja siis olen ma kas õppinud või tuleb uuesti õppida.
That's life!
💗, Jo
Kõik siis iseenda võtmes. Et kui see emotsioon sinud puudub, on maailm... milline siis?
Aegajalt taban end ikka mõtlemast, et "vat kui oleks öelnud teisiti", "oleksin pidanud siiski tegema seda või teist", "kahju, et nii läks". Siplen kahjutunde võrgus ja välja ei saa. Kuskil on karvane kahetsustunne, kes peagi mu endasse imeb, jättes kesta võrku kiikuma, kuni tuul selle ükskord endaga kaasa viib.
Ma ei tea. Ma ikka õpin alles ja üritan oma teed selles võrratus maailmas seada. Mõned ütlevad, et vot selleks eaks peaks toimuma rahunemine - sul on kõik olemas, kõik nähtud-tehtud... Mul on veel nii palju nägemata, kogemata.
Maailma tundma õppimine algab iseendast.
Arusaamine, kuidas ma ise toimin, mismoodi aru saan ja tunnen-tunnetan. See ongi võti maisesse paradiisi. Keeruline lukk on sellel uksel. Aga võibolla on nii, et minul on keeruline koodlukk, kellelgi teisel piisab ainult ust lükata.
Kuulan, kuidas vihm sajab vastu aknaplekki. Talvevihm.
Harjan juukseid ja luban peeglisse, et ma ei kahetse täna mitte midagi. Võin küll tunda hetkeseisundina kahju, aga seda väljaspool ennast. Mul ei ole kahju enda elust tänases päevas ja üritan (= luhtunud katse, seega - kannan) seda teadmist endaga homsesse. Kuni see üks hetk kaob. Ja siis olen ma kas õppinud või tuleb uuesti õppida.
That's life!
💗, Jo
Kommentaarid
Postita kommentaar