Ei taha ilmaennustust uskuda

 No ärge ähvardage, et järgmise nädala lõpus tuleb lörtsi ja törts lund! Aitab! Kui oled lasknud kevade läbi silmade südamesse, siis enam tagasi pöörduda ei taha, ei soovi ja ei pea. No muidugi teab loodus ise kõige paremini, mis talle sobib ja kuidas sobib, aga mina tahan ninal lasta end juhtida - lubada merelõhnad sõõrmeisse ja hingata kargust kopsutippudesse nii, et rinnus kitsas on. Merele! Ma tahan merele. Ma tahan veevälja pilguga mõõta ja lainetel lasta paadi külgi kloppida. Ja selja tahan toetada vastu päikesesooja tulekodu, suletud silmil lasta maailm endast läbi. 

Termoskruus ja juustuküpsis, nii leian enda taasa rannale minemas. Rand sagib rahvast ja ma olen pettunud. Mida ma siis ootasin, et saan õndsalt üksinda õhtu ilu nautida? Rüüpan ja mõtlen, et vot Hiiumaal, suvalise ranna lähedale parkides, oleks ma tõenäoliselt mere ääres üksi. Või siis on meid alla kümne kindlasti. Aga siin, linnarannas, oleks üksindus luksus.  Olgu. Kajakad tüürivad tuules ja luiged on kalda lähedal toitumas. Graatsilised, pisut ülbedki. Juustuküpsis on siiski mulle ja ma mõnulen selle täiuslikku maitset keelel tundes. Ilus pühapäeva õhtu. Otsustan, et ei jää randa. Eks neid loojanguid hakkab nüüd riburadapidi näha saama, igaüks kordumatu ja kauneim kui kunagi varem. Nii see on olnud ja nii jääb. Ka pärast mind. 

Metsad on veel lumeläbu täis ja rajad, mis juba lumeta, need soppavad mööda matkasaaapaid-pükse vaat et poolde selga välja. Pesumasin teeb oma tööd ja mätsutab matkariided järgmise matka tarbeks puhtaks. Seniks tipin oma viiekaid koduümbruses ja leian igas päevas uusi märke. Märke tärkamisest, ärkamisest, iseenda avanemisest. Julgemisest. 

Sellepärast ei taha uskuda, et ilmakaart pakub lund. 

Aga ootusel on kollase liblika tiivad. 

❤️ Jo